Uuendati USA ametlikke toitumissoovitusi. Kuidas on Eestis?

Teisel pool ookeani tegeldakse hoolega epideemia mõõtu rasvumise ja sellest tulenevate metaboolsete haiguste ennetamise ning tagajärgedega. Samal ajal kui oodatav eluiga pikeneb, kannatab pool USA täisealisest elanikkonnast välditavate, toitumisest sõltuvate krooniliste haiguste käes, sh kardiovaskulaarsed haigused, 2. tüübi diabeet, rasvumine ja ülekaal. Tervislik toitumine ja regulaarne füüsiline aktiivsus aitaks neid haigusi igas eas olulisel määral ennetada. Oluline suunanäitaja ennetustöös on riiklikud tõenduspõhised toitumissoovitused, mida hiljuti uuendati. Miks see meile oluline on? Sest kuigi tootjate lobitöö on märkimisväärne ja märgatav, on tegu siiski värske ja väga mahuka kokkuvõttega, mis põhineb eelkõige tõenduspõhistel faktidel ja mitte mõnel üksikul arvamusel või teadusartiklil. See on ressurss, mida üks väikeriik endale lubada ei saa.

Kui eelmised toitumissoovitused (2010) keskendusid toidugruppidele, toitainetele ja numbritele, mida inimesel on igapäevases toitumises raske jälgida, kombineerida ja meeles pidada, siis nüüd (2015) on antud ka üldisemaid soovitusi ja rõhutatakse asenduste vajalikkust, mitte seda, et tervislikku toitu peaks rohkem sööma. On üritatud arvestada, et inimene saaks teha tervislikke valikuid lähtudes isiklikest eelistustest ja toodud välja näitlikud toiduplaanid. Tähelepanu pööratakse kogustele ja sellele, et mõistliku kaloraaži juures keha vajadused katta. Kahjuks küll rõhutatakse toitu, kui soovitatakse, mida rohkem süüa (puu- ja köögiviljad), aga räägitakse abstraktsetest toitainetest, kui rõhutatakse, mida piirata (suhkur, sool, küllastunud rasvad). Ja öeldakse, et kogused on olulised, aga erilist rõhku kaloraažile ja portsjonite suurusele siiski ei pöörata, kuigi liiga palju söömine iseenesest on igapäevaselt ilmselt üks põhilisi probleeme. 

Ootuspäraselt soovitatakse toitumises rohkem rõhku pöörata puu- ja köögiviljale ning täisteraviljadele (vähemalt pool söödud teraviljast peaks olema täistera). Süüa soovitatakse erinevaid valguallikaid, väherasvaseid või rasvata piimatooteid ja tervislikke õlisid. Peetakse oluliseks jälgida, et lisatud suhkrust ja küllastunud rasvadest pärit kalorid ei ületaks kumbki 10% päevasest kaloraažist. Nö läbi lillede öeldakse, et piirata tuleks magustatud jookide, suhkru ning rasvarikka kiirtoidu ja liha ning rasvaste piimatoodete tarbimist. Sealjuures märgitakse, et küllastunud rasva asendamine süsivesikutega (mis on olnud senine valdav trend) ei vähenda kardiovaskulaarsete haiguste riski, vaid tervislik muutus oleks asendada küllastunud rasvu küllastumata rasvadega. Suhkru tarbimist on piiratud 50 grammini päevas 2000 kcal keskmise kaloraaži juures. Suhkruasendajaid peetakse ohutuks ja efektiivseks vahendiks lühiajaliselt kaalu alandamise eesmärgil, kuid ollakse kahtlevamal seisukohal pikaajaliste efektide osas. Ka soovitatakse vähendada naatriumi (soola) tarbimist alla 2300 mg ehk piirata töödeldud tooteid ja valmistoitu. Rohkem soovitatakse süüa kala ja taimseid valguallikaid. Ärgitatakse jooma vett ja eelistama 100% mahlu magustatud jookidele. Samas soovitatakse eelistada puuvilju pigem tervena. Pööratakse tähelepanu, et kõik ampsud ja lonksud loevad – sh limonaadid ja alkohol. 

Mis on muutunud? Oluliselt enam soovitatakse piirata lisatud suhkrut. Suhkrust on rasva kõrval ja asemel saanud uus antikangelane toidumaastikul ja praeguse parema teadmise järgi ilmselt õigusega. Rasva piiramine alates eelmise sajandi lõpukümnenditest pole nimelt olukorda parandanud, pigem vastupidi. Rasva piiramine lõi olukorra, kus seda hakati toitumises ja toodetes asendama või kompenseerima kiirete süsivesikutega, sh suhkruga. Loomse rasva piiramine ja asendamine tekitas jälle teistpidi probleemi rafineeritud ja transrasvadega, mida nüüd omakorda tuleb piirata. Ka on loobutud kolesterooli piiramisest (seni kuni 300mg päevas), kuigi selle tarbimisega soovitatakse endiselt tagasihoidlik olla.  Nimelt ei mõjuta söödava kolesterooli hulk oluliselt vere kolesteroolinäitusid. Pigem ongi kehvas kardiovaskulaarses tervises, sh ateroskleroosis süüdi hoopis kiired süsivesikud ja veresuhkru kõikumine ning küllastunud rasvadega liialdamine, mis mõjuvad hoopis põletikureaktsioonide kaudu. Paraku käivad kolesterool ja küllastunud rasvad toidus enamasti käsikäes. Kolesterool on organismis siiski tuletõrjuja rollis ja kuigi tuletõrjujad on enamasti põleva maja juures kohal, pole nad ometi süüdi süttimises. Mune võivad ameeriklased nüüd igal juhul suuremate süümepiinadeta süüa. Uudisena käsitletakse tervisliku toitumise osana mõõdukat kohvijoomist (ja ei välistata mõõdukat alkoholi tarbimist).

Munade lubamine tagasi tervislike toitude hulka on oluline veel ühes aspektis, mida toitumissoovituste tööversioonid puudutasid, kuid lõppdokumendis siiski kohta pole leidnud – keskkonnasõbralikkuse osas. Munad, kana- ja sealiha on oluliselt keskkonnasõbralikumad loomse valgu allikad kui veisekasvatuse saadused. Loomseid saadusi piiratakse kaudselt küllastunud rasva kaudu, küll aga teisel põhjusel.

Tervislik toitumine on rohkem kui söödud-joodud toitainete ja kalorite summa ööpäevas. Ehk et ei midagi revolutsiooniliselt uut, kui suhkru rangemat piiramist või rasvarindel muutusteta püsimist vastavalt üht- või teistpidi mitte revolutsiooniliseks pidada. Kaaluti ju ka kogu rasva osakaalu vabaks laskmist (praegu 20-35% kaloraažist). Süüa vähem, aga rohkem puu- ja köögivilju ning laia valikut valguallikaid, vähem valmistooteid ja rämpstoitu – see oli tervislik seni ja on ka edasi.

Ka Eesti riiklikud toidu- ja toitumissoovitused on parasjagu uuendamisel ja enamus infost toitumine.ee lehel kajastab juba uusi soovitusi. Loobuti näiteks vanast toidupüramiidist ning võeti kasutusele uus 2000 kcal päevase energiavajadusega inimese näitlik keskmine nädalane toidukogus (pilt ülal). Eesti soovitused põhinevad väikeriigina suuresti Põhjamaade toitumissoovitustel, mis aga pärinevad juba 2012. aastast. Minu isiklikule eelistusele, lugedes end teadlikuks tarbijaks ja toitujaks ning kindlasti  mitte toitumisnõustajaks, on uues "püramiidis" siiski endiselt teravilja, kartuli jms tärkliserikaste süsivesikuallikate ja puu- ning köögivilja vahekord paigast ära ja ilmselt ei saa selle järgi rakendada ei Eesti Südameliidu soovitatud ega ka USAs seni soovitatud ning uute juhiste valguses endiselt kehtivat lihtsasti järgitavat taldrikureeglit (pilt allpool), kus puu- ja köögivili (va tärkliserikkad köögiviljad, nt kartul) peaks moodustama vähemalt poole taldrikul olevast. Küllastunud rasvade ja lisatud suhkru osas on meie kohalikud soovitused samaväärsed eelpool kirjeldatuga ja õnneks ei paista Eesti soovitustes silma selget eelistust vähendatud rasvasisaldusega piimatoodetele (va juustud). Ilmselt tähendab see ohtralt piimatooteid tarbivale rahvale teistpidi jälle seda, et lubades vähendamata rasvasisaldusega piimatooteid, piiravad Eesti soovitused paradoksaalsel kombel USA soovitustest enam liha kui küllastunud rasva allika söömist. Iseasi, kas see on olnud teadlik taotlus. Eesti soovitused pööravad erinevalt USA soovituste lõppversioonist õnneks tähelepanu ka keskkonnateadlikule toitumisele. 

Kui rasvade osas käib eesrindlikum diskussioon teadusrindel pigem selles suunas, et erinevaid rasvu võiks olla tervislik süüa rohkemgi ja üha hägusemaks muutub teema küllastunud rasvade universaalselt kahjuliku maine osas, siis lisatud suhkru ja teiste kiirete süsivesikute osas on tendents vastupidine. Riiklikud soovitused on ses osas ootus- ja mõistuspäraselt veidi konservatiivsemad. 

Siit tekib küsimus kohalikul tasemel. Et mitte puudutada mitmel pool kuuma suhkrumaksu teemat, siis kui meil on olemas soovituslik numbriline piirmäär lisatud suhkrule, kas ei peaks tootemärgistustel olema ka kohustuslik seda lisatud suhkru kogust näidata, et tarbija saaks teadlikult käituda? Iga toit või toitaine on halb, kui sellega liialdada. Inimesel peaks olema piisavalt infot, et teha teadlikke valikuid vähemalt ametlike soovituste raamides.