Rahvusvahelise teenusedisaini ja brändingu ettevõtte Brand Manuali partner Dan Mikkin käis suvel perega Horvaatias ja jagab oma toidumuljeid Nami-Nami lugejatega.
12 päeva Horvaatias – kõigepealt lennukiga Rijekasse, sealt kohe rendiautoga Istria poolsaarele, kus nädal aega elasime Pula lähedal ühes külas talumajas. Sõitsime Istrias päris palju ringi, käisime nii suuremates kui väiksemates linnades. Suurematest kujunes lemmikuks Rovinj mere ääres poolsaarel, väiksematest pisike mägilinn Motovun. Loomulikult käisime ka randades ja muidu austreid söömas. Istriast liikusime edasi lõuna poole saartele.
Paar päeva veetsime Rab’il, sõitsime seal ringi ja käisime õhtuti kohalikus pealinnas. Sealt üle Pag’i saare oma läbi aegade lemmikusse Zadari linna – olime seal vaid ühe öö, aga millise öö! Horvaadid võitsid MM-il inglasi ja me võtsime sellest juubeldamisest täiega osa.
Enne väljalendu Splitist veetsime ühe öö veel Trogiri lähedal eramajutuses, vaatasime ka selle kompveklinna ja kohaliku toitlustuse üle.
Enamus ööbimisi oli AirBNB kodumajutus, nii oli meil kasutada köök ja varusime supermarketitest kapi toitu täis. Sõime enamasti munarooga, sinna kõrvale siis kohalikku saia, pršut’i (horvaadi täiesti aus versioon prosciutto’st), tomatit ja oivalist Istria oliiviõli. Arbuusi kulus kilode kaupa. Lapsed tüdinesid sellest idüllist varsti ära ja läksid müsli peale üle.
Esiteks loomulikult kalmaarid – isegi esimesed kõrtsis söödud kalmaarirõngad olid suurepärased, värsked ja täpselt parajalt praetud. Lihtne, aga väga hästi valmistatud roog. Sõime neid korduvalt, mõnikord võtsime sama kalmaari aga grillituna. See saabus lauda siis tervena ja maitses lihtsalt hea.
Teine elamus on kombinatsioon toidust ja kohast – Kamenjaki rahvuspargis kaljudel päevitades ja matkates jõudime täpselt õigel hetkel, kui kurnatus hakkas kohale jõudma, varjulisse pilliroost Safari rannakõrtsi. Toit tuli võtta letist, vein ja limonaad endal kraanist kallata ja istuda puupinkidel kõrkjate vahel. Aga kiirelt valminud toit oli täpselt see mis vaja – oliiviõlis praetud sardiinid. Küll need maitsesid head, külma limonaadi kõrvale rüübates! Käisime seal veel teist korda, asi oli seda väärt.
Kolmandaks aga ehk midagi hoopis teistsugust – FourSquare’i soovitusel sõitsime Pula linna serva, kus eramute vahel oli üks ootamatult rahvarohke restoran Boccaporta. Seal võtsime pojaga kahepeale ühe kohaliku roa, põrsa-ahjuprae. See nõretas rasvast ja liha oli samas imeõrn ja hästi maitsestatud, ära tundsime rosmariini. Ära oleks sellest topeltportsust saanud toita muidugi terve brigaadi. Lihast saime jagu, hea hulk kastmest läbiimbunud küpsebataate ja -kartuleid jäi järgi.
Veel oskan soovitada kohalikku kohapeal valmistatud pastat ning kaheksajalgu, need on lihtsalt ületamatud. Rovinji kalapirukas sai kiita, ning käisime ka põhjas trühvlipiirkonnas, seal riivitakse delikatessi praadidele ja magustoitudele väga lahtise käega. Mulle see sobis, mõnele mitte nii väga.
Horvaatia asub Balkani poolsaare loodeosas ning toidukultuuril on palju sarnasusi teiste Balkani poolsaare riikidega (valiku Balkani retseptidest leiad siit). Horvaatia eri piirkondade toitu on mõjutanud slaavlased, türklased, ungarlased, kreeklased ja Vahemeremaad (eriti Itaalia). Horvaatia retseptidest soovitame proovida näiteks banitsa pirukat, kartuleid lehtpeediga ning väikeseid ćevapčići hakkvorstikesi.
Väga toreda ülevaate Horvaatia toitudest leiad ka Umami.ee veebipoe blogist.
Foorum