Toidublogija (Sööme silmadega) ja loomade füsioterapeut Dagris Punder oli augustis USA ringreisil ning jagab toidumuljeid Nami-Nami lugejatega.
Käisin augusti alguses USA-s. Esimese nädala veetsin lõunas - Tennessee osariigis Knoxville’is, kus käisin loomade füsioteraapia alasel konverentsil, pärast seda reisisin Washington DC-sse ja New Yorki. Kokku kestis reis natuke üle kahe nädala.
Kuna ma ei ööbinud reisi jooksul kordagi hotellis, siis hotelli hommikusöökidega mul pistmist polnud. Küll aga pakuti peaaegu iga päev konverentsil hommikusööki. Buffet stiilis hommikusöök oli igal korral erinev - aga üldiselt koosnes siiski tüüpilistest ameerika hommikusöögivalikutest - pannkoogid, biscuits (sellised brittide skoonilaadsed kakukesed), peekon, munad, kartul, grits (maisipuder) jms, lisaks puuvilju ja joogiks ebaloomulikult lahja kohv.
DC-s ja New Yorkis olin juba põhikohaga turist, nii et ma üldiselt täiesti teadlikult vältisin kodus (sest kodu on seal, kus on hambahari) hommikusöögi söömist, et saaks jooksvalt proovida seda, mis parasjagu ette jäi - New Yorgis näiteks bagel’id. Nipp tuleviku tarbeks - lisandite nimekiri on muidugi pikk ja kutsuv, aga jääge endale kindlaks ja võtke lihtsalt üks everything bagel ainult toorjuustuga. See on parim.
Enne Knoxville’i minekut oli mul hea sõbra abiga kokku pandud nimekiri kõikidest asjadest, mida ma esimest korda Ameerika Ühendriikides ja eriti veel ühes lõunaosariigis olles proovima pidin. Nimekiri oli päris pikk, aeg aga limiteeritud. Kaasa ei aidanud ka see, et konverentsil pakuti lisaks hommikusöögile ka igal pausil erinevaid snäkke, lõunast rääkimata - tühja kõhu tunnet sellest ajast ei mäleta, pigem oli veel õhtuks ka kõht täis. See muidugi mind ei takistanud.
Õhtusöögikohtade valikuga aitasid Knoxville’is sealsed sõbrad hädast välja, mille üle ma olen äraütlemata tänulik - kõik kohalikud ja kohalike poolt armastatud kohad, kuhu igale poole iseseisvalt poleks kindlasti sattunud. Kokkuvõtteks sain oma to-eat nimekirjast enamus punkte maha kriipsutatud, paar asja jäid veel järgmiseks korraks.
Maitse koha pealt eredaim mälestus oli kindlasti BBQ, mida peab k-i-n-d-l-a-s-t-i seal olles proovima, ja soovitavalt mitu korda. Minu õnnetuseks jäi BBQ restoran minu viimase Knoxville’i päeva õhtuks, muidu ma oleks küll vist vähemalt ülepäeviti kuskil BBQ-d söömas käinud. Restoran ise meenutas väljanägemiselt bensiinijaama, selle nimi oli Full Service BBQ ning toidu valmimise ajal sai sõpradega cornhole’i mängida - sellest väga palju ameerikalikumaks vist enam minna ei saa :) Burnt ends ja BBQ nachod olid täiesti jumalikud.
Kuigi käisin New Yorgis uhketes pagarikodades, kus oli nii ilusaid pagaritooteid, et neid ei julgenud hammustadagi, siis parima magustoidu tiitel läheb sellegipoolest jagamisse Knoxville’is söödud koduse moega pekaanipähklipiruka ja banaanipudingu vahel. Kui isegi ääreni täis kõhuga on magustoit nii maitsev, siis see juba näitab midagi.
Kõige (negatiivselt) üllatavam toidumälestus, millest mul suu lausa pikemaks ajaks lahti jäi, oli Cheesecake Factory. Eestis elades on ikka vahepeal jäänud kõrvu naljad, kuidas see restoranikett inimeste elusid rikub. Kui see mu teele ette jäi, pidin loomulikult korra ka sisse astuma. Kaasaostmise letist ma kaugemale ei jõudnud, sest sealsed kalorinumbrid panid juba alguses silmi pungitama. Ei saanud aru, kas tõesti saab olla mainitud ühe tordiviilu kaloraaži, sest numbrid küündisid ühe keskmise naisterahva 3/4 päevase kalorite hulga juurde. Olles seda oma silmaga näinud, omandasid kõik need sel teemal kuuldud naljaviskamised täiesti teise tähenduse. Hullumeelne värk!
Dagrise reisiampsudest inspireerituna soovitame Nami-Nami kõige popimat retsepti, Manhattani toorjuustukooki ja Ameerikas nii armastatud pekanipähklikooki. Kuigi Dagris tekstis ei maininud, siis ühel pildil on näha sarvesaia (croissant) ja muffini ristsugutist cruffin, mille retsept on meil ka muidugi olemas :)
Foorum