Puugihammustusest lihaallergikuks?

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on asi nii, et üks puugihammustus võib lõppeda sellega, et hammustatu muutub allergiliseks punasele lihale. Ja veel uskumatum on see, et see oht ei pruugi meist olla kaugel ookeanide taga, nagu veel mõni aasta tagasi arvati.

Teadmatult õnnelikena ei pidanud me veel mõnda aega tagasi siin maailma otsas oma peamiselt borrelioosi ja entsefaliiti levitavate võsa- ja laanepuukide keskel lisaks lihaallergiat eriti kartma. Küll aga olid tõsisel teemal naljatledes nakkusliku taimetoitluse ohus austraallased ja ameeriklased. Austraalias levinud ja halvatuspuugina tuntud Ixodes holocyclus'e (Australian paralysis tick) hammustus võib tõepoolest vallandada haruldase ja potentsiaalselt eluohtliku allergia imetajate liha vastu. Kuid see oli ainult esimene avastatud seos puugihammustuste ja lihaallergia seoste kohta. Sama on teada USA kesk- ja lõunaosas levinud Amblyomma americanumi kohta. Erinevat liiki puukide seost lihaallergiaga kahtlustatakse ka näiteks Koreas, Jaapanis (Haemaphysalis longicornis), Panamas (Amblyomma cajennense) ja Brasiilias (Amblyomma sculptum). Meie kodumaise võsapuugi (Ixodes ricinus) seedesüsteemist on allergiat põhjustavat ainet samuti leitud ja näidatud, et lihaallergia on Euroopaski tugevalt seotud eelnevate puugihammustustega. Nii et on alust uskuda, et seegi puugiliik võib lihaallergiat põhjustada nagu Saksa, Rootsi, Prantsusmaa ja Hispaania teadlaste tööd viitavad. Ilmselt pole selle seose levikut veel piisavalt kirjeldatud.

Esimesed sellised lihaallergia juhud registreeriti Austraalias paarkümmend aastat tagasi, kui seda esialgu veel puukidega seostada ei osatud. Allergia imetajate liha vastu on inimesel haruldane. Küll aga on hoopis tavapärasem allergia puukide süljes sisalduvate valkude vastu – puugihammustuse vastu. Selgemaks sai kogu lugu alles peale seda, kui ka USAs hakkasid ilmnema sarnased allergiajuhud. Põhjus on nimelt ühes süsivesikus, galaktoos-α-1,3-galaktoosis (α-Gal), mis on omane kõigile imetajatele peale osade esikloomade, sh inimese. Inimene talub seda süsivesikut teiste imetajate liha süües hästi. Olukord võib aga kardinaalselt muutuda, kui aine satub teisel imetajal toitunud puugi hammustuse kaudu otse inimese vereringesse ja organism hakkab selle vastu tootma IgE antikehasid. Sel juhul vallandub allergiline reaktsioon ka hiljem sama ainega söömise kaudu kokku puutudes. Osadel juhtudel võib allergia olla üsna tagasihoidlike reaktsioonidega ja väljenduda näiteks sügelevas lööbes, aga väga tihti esinevad ka eluohtlikud anafülaktilised reaktsioonid. Rohkem ohustatud tunduvad olevat B- veregrupiga inimesed ja suurem tõenäosus vastavaid IgE antikehasid omada on kassiomanikel. Vähe sellest, et allergia imetajate liha vastu on haruldane - veel haruldasem on süsivesik toiduallergia põhjusena. Enamasti põhjustavad allergiat konkreetsed valgud. Õigupoolest peaks galaktoos-α-1,3-galaktoosi põhjustatud lihaallergia olema ainuke teadaolev süsivesiku poolt põhjustatud toiduallergia ja seetõttu pakub selle bioloogilise mehhanismi uurimine teadlastele endiselt rohkesti huvi. Allergiline reaktsioon sellise lihaallergia puhul ei saabu kohe peale liha söömist, vaid isegi kuni 8 tundi hiljem ja osaliselt ilmselt seetõttu on see seni olnud ka raskesti tuvastatav. Eriti tugeva reaktsiooni kutsub esile sea neerude ja rasvase liha söömine.  Kahjuks pole veel täpselt teada, kas lihaallergia on püsiv või mööduv probleem. 

Päris taimetoitlaseks selline puugihammustus siiski ei muuda, sest mitte-imetajate liha, sh kala ja linnuliha α-Gal’i ei sisalda. Küll aga võivad lisaks punasele lihale tekitada probleeme ka piimatooted, imetajatelt pärit loomne rasv või isegi želatiin toidu koostises.

Täpsemat lugemist http://www.allergologyinternational.com/article/S1323-8930(15)00197-5/fulltext