Rohkelt polüküllastumata rasvhappeid sisaldavad õlid muutuvad kuumutamisel (sh osade õlide rafineerimisel) toksiliseks ka juhul, kui neid pannil suitsema ei lase. Sellised on nt päevalille-, maisi-, viinamarjaseemne- ja sojaõli. Need on õlid, millega praadimist ja kasutamist rafineeritud kujul ning neid sisaldavaid valmistooteid võiks pigem vältida. Vaata praadimisrasvade polüküllastumata rasvhapete sisaldust siit. Paremini kannatavad kuumutamist (sh praadimist ja friteerimist) suurema monoküllastumata ja küllastunud rasvhapete sisaldusega õlid ja rasvad (sh kookosrasv ja loomsed rasvad). Polüküllastumata rasvad on tervislikud, aga seda siiski rafineerimata ja kuumutamata kujul.
De Montfort’i Ülikooli (DMU) (vahendab The Telegraph) teadlased on võrrelnud erinevates praadimisrasvades praadimisel tekkivate ning potentsiaalselt südamehaiguste ja vähi riski tõstvate toksiliste aldehüüdide kogust ja leidnud, et enim tekib selliseid ühendeid kõrge polüküllastumata rasvhapete sisaldusega õlides nagu päevalilleõli ja maisiõli. Parem tulemus saadi oliiviõli või külmpressitud rapsiõli kasutades ja kõige vähem toksilisi ühendeid tekkis või, hanerasva, searasva või kookosrasvaga praadides. Kookosrasv osutus ses osas isegi tervislikumaks loomsetest rasvadest. Päevalille- ja maisiõli puhul ületasid toksiliste ainete kogused isegi kuni 100-200 korda WHO piirmäära. Toksilisi aineid tekib seda rohkem, mida kauem ja mida kõrgemal temperatuuril õli kuumutatakse. Eksperimentide autorid soovitavad praadimiseks oliiviõli, kuna selles tekib koguseliselt vähem ja olemuselt vähem ohtlikke aldehüüde ja samas on oliiviõli teadaolevalt üks tervislikumaid lisatud toidurasvu.
Aga küpsetise sisse - teeb sama välja, kui 200-kraadises ahjus küpsetada?
Foorum