Marta sündis 18. juunil 1882 Jõhvi mõisas Puru kooliõpetaja Peeter ja Juliane Wilhelmine Põllu kuuenda lapsena. Kokku oli peres 11 last: 5 poega ja 6 tütart. Haruldane pere, kus mitmest lapsest said Eesti ajaloos tuntud isikud. Kõige tuntum on kindlasti Peeter Siegfried Nikolaus - Tartus eestikeelsele keskharidusele alusepanija, pedagoogikaprofessor, Tartu Ülikooli prorektor, Riigikogu liige jne, kelle monument kaunistab praegu Tartus Haridusministeeriumi esist platsi. Tema abikaasa Helmi Põld oli ajakirja Eesti Naine asutajaid ja selle vastutav toimetaja. Tütardest oli avalikus elus tuntuim just Marta.
Marta abikaasa Johan Riives sündis 1869. aastal pere kolmanda lapsena. Peres oli 9 last, viis poega ja neli tütart. Isa Peeter Riives oli mõisarentnik, mistõttu esimeste laste sündides elas pere Rannu kihelkonnas Arusilla karjamõisas, hiljem Pangodis. Lastest tuntuim oli Tartu Ülikoolis usuteadust õppinud ja seejärel Varssavis, Vilniuses ning Peterburis saksa keelt õpetanud Peeter Riives jun, kes oli Tartu Maakonnavalitsuse esimene esimees.
20. sajandi esimene kümnend avas ärksatele neidudele võimaluse minna Soome õppima. Kodumajanduse tähtsustamisest oli hakanud 19. sajandi viimasel veerandil rääkima juba Carl Robert Jakobson. 20. sajandi alguses nähti, et Soomes, Taanis, Rootsis, Hollandis ja Saksamaal on see hoopis kõrgemal tasemel kui meil. Meile eeskujuandvaks peeti Soome kodumajandus- ja aianduskoole, milliseid soovitas Ado Johannson, esimene Eesti põllutööinstruktor ja moodsate uuenduste eestkõneleja, ka siin avada.
Näiteks õppis Järvenlinna aiatöö- ja majapidamiskoolis hilisemas tööelus õpetamise ning kirjutamisega tegelenud Marie Sapas (1873-1950), kes avaldas 1911. aastal esimese eestikeelse taimetoitude retseptiraamatu, avas Liplapil aiatöö ja majapidamiskursused ning asutas seejärel aia- ja majapidamiskooli. Reitkalli aiandus- ja kodumajanduskoolis õppinud Emma Mälberg (1886-1940) kirjutas aga 1913. aastal esimese taluperenaistele mõeldud kodumajanduse käsiraamatu "Perenaiste käsiraamat", milles rõhutas samuti tervislikku toitumist. Leesmentide suur talu Pärnumaal tegutses Haridusministeeriumi poolt tunnustatud õppetaluna, hiljem ka õppekoduna. Emma oli nii Eesti Maanaiste Keskseltsi kui Kodumajanduskoja liige. Hilda Ottenson (1896-1990), kellest sai hiljem ajakirja "Taluperenaine" teine toiduvaldkonna eest vastutaja - toiduainete säilitamise ning konserveerimise osa toimetaja, õppis majapidamist aga Rootsis ja lõpetas Uppsala majapidamiskooli, koolitas seejärel majapidamisõpetajaid Tallinna linna naiskutsekoolis ning oli ametis Kodumajanduskoja peasekretärina.
Marta Põld lõpetas Järvenlinna kooli 1912. aastal ja asus 1. jaanuaril 1913 tööle Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi juurde majapidamisinstruktorina. Ametniku tööpõld ulatus üle terve Lõuna-Eesti ehk Liivimaa kubermangu põhjapoolse osa, s.o Valga-, Võru-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Saaremaa maakondade. Ta oli ainus nõuandja omal alal üle terve Lõuna-Eesti, kuni maailmasõda sulges kõik võimalused kursuste korraldamiseks maal, mille järele töötas omal algatusel mõned aastad Tartu linnas majapidamise õpetajana. Marta meenutab kursuste aega: “Ehk küll ruumid olid sagedasti puudulikud ja köögid väikesed, oli osavõtt neist kursustest alati suur. Töötada tuli 30—75 inimesega, säärase hulga inimestega töötamine kippus mõnikord üle jõu minema. /…/ Vähe oli ned, kes keetmist vähegi tundsid - mõned üksikud ametnike naised. Sellepärast käsitlesin kursustel enamasti lihtsamaid toite soolalihast kui ka värskest, kus seda oli saadaval, ning harilikumatest aedviljadest, nagu kapsad, kaalikad, peedid ja porgandid. Enamasti otsiti igal pool ikka ka aedvili kuskilt välja, et õppida ka sellest midagi tegema ja majapidamises tarvitama. Suurt huvi tunti ka taimetoitude vastu: oli nagu ime, kui hernestest, ubadest, tangudest jne tulid välja kotletid, vormitoidud ja supid, mis maitsesid õige suupärased. Väga peeni toite taga ei aetud, nagu täidetud kanu ja seajalgu, mis viimasel ajal väga moodi läinud toidud, vaid nõuti toite, mis omas kodus talusaadustest perele võimalik valmistada ja mille valmistamisviisist saadi aru. Sagedane näha oli, et ei osatud kasutada lihtsaimatki toiduretsepti. Ei osatud retsepti järgi keeta, ja iga väiksem kui võte tuli kätte juhatada. Sagedasti oli kuulda ka kaebusi, et vanemad olla otse vaenulikud kõigi uuenduste vastu, ei tahtvat lubada kursusel käimist, rääkimata uute toitude tarvitusele võtmisest kodudes.
Vanuse järgi oli osavõtjaid väga mitmesuguseid, 16—60 aastani. Kõige innukamad töötajad olid nooremad tegelikud perenaised, kelle õlgadel lasusid juba majapidamise mured, teadlikud sellest, missugused ülesanded nad endale võtnud ja kui puudulikud on nende teadmised, kuna tütarlaste hulgas oli märgata rohkem pealiskaudsust ja lõbu tagaajamist. Tuli ette ka töö valijaid. Need olid nn koolitatud neiud, kes olid käinud linnades natuke õmblustööd õppimas ja pidasid ennast juba teistest paremaks. Niisugustega töötamine oli kursustel kõige raskem, kuna nad näiteks puhastustöid, kartulikoorimist jne pidasid liiga alandamaks tööks. Vaade, mis viimasel ajal meie naiste hulgast õnneks kadumas. Kõige paremad mälestused on jäänud Saaremaal viibimisest. Olin seal esimene majapidamiskursuste andja. Kursusi andsin peaaegu kõigis Saaremaa kihelkondades. Tol ajal olid sealsed naised silmatorkavalt maha jäänud mandri naistest. Käidi seal väga suure hoolega kursustel, ja lahkudes oli nii mõnelgi pisar silmis. /.../ Enamasti olid majapidamiskursused korraldatud ühes karjakasvatuse ja põllutöökursustega. Loenguid peeti siis õhtupoolikuti mõlemale soole kõigis aineis. Niisugused kursused lõppesid ikka suurema koosviibimisega, kus kõigile osavõtjatele oli kaetud tee- või pidulaud ja kus piduliste arv tõusis vahel kuni 200. Lauas peeti kõnesid ja lauldi: pärast tantsiti ja mängiti ringmänge. Kõik olid karsked ega olnud kellelgi viinapudelit taskus — pahe, mis viimasel ajal kahjuks kipub siin-seal maad võtma seltskondlikel koosviibimistel ja mis tekitab palju tuska ja meelehärmi piduliste hulgas.”
Soome mõjud saatsid tema tegevust edaspidigi. Majapidamise ja aiatöö instruktorina viis läbi majapidamiskursuseid, juhtis tähelepanu taimetoitude valmistamisele, kirjutas artikleid Põllutöölehele. 1916. aastal ilmus Martalt retseptiraamat "Taimetoidu kursus“. Tegemist oli asjakohase raamatuga, kuna linnades valitses lihapuudus ning kõik õpetused taimse kraami toiduks tegemiseks olid teretulnud. Pealegi saatis Martat hea renomee, teda tunti kui osavat toitumisküsimuste lahendajat. Muide, samal ajal tõusis ka köögivilja hind ning püüti leida võimalusi, kuidas inimesed saaksid soodsamalt aedviljaseemneid osta, et ise rohkem kasvatada.
Võib arvata, et taimetoidutemaatika vastuvõtmine ei kulgenud tollal siiski eriti sõbralikult. Ajalehes "Pealinna Teataja" ilmunud lugejakiri võttis muuhulgas ka Marta ette. “Marta Põld paneb - ära lihahimuga! - taimetoidukursuseid toime, tähendab, me peame jäneseks, kodujäneseks või Babüloni Nebukadnetsari kombel härjaks arenema ja rohtu sööma … Oh Jumal, nii radikaalse tagurpidi põlvnemise näitusega ma ei olekski pidanud kohe algama. Inimesest härjaks! Ei, kõigepealt vaja näidata, kuidas meie kõige paremal teel oleme tagasi oma esivanemateks arenema. See ei ole enam atavism, mis üksikute juures välja lööb ja nähtavale tuleb, see on üleüldine tagurnemine,” ütles autor.
Esikraamatu laiendusena ilmus 1926. aastal retseptikogu “Taimetoidud”, mille eessõnas autor ütleb, et raamat sai alguse I maailmasõja päevil, mil olud sundisid paljusid lihast loobuma ja sellest johtuvalt tõusis vajadus taimetoidu järele. Trükis osutus piisavalt menukaks, nii et 1930. aastal valmis uus trükk, millele lisati toiduainete ettevalmistamise ja päevakajaline toortoitude peatükk ning uusi sobivaid retsepte. Toortoitude peatüki alguses on selgitatud, et viimasel ajal on keedetud taimetoitude kõrval hakatud tarvitama ka toortoite, kuna toitlustusküsimus on viimaste aastate jooksul võtnud uue suuna. Tänapäevane faksiimiletrükk 1930. aasta väljaandest ilmus 1993. Raamat on väga praktiline, pakkudes soovitusi mistahes liiki toitudeks, sh hoidistamiseks. Retseptid on põnevad ja pakuvad avastamisrõõmu tänapäevalgi. Siiski tuleb öelda, et tänapäevases mõttes on tegemist eelkõige lihavabade retseptide, mitte täielikult taimsete roogadega. Lõpus on näidislõunad kolme nädala jaoks nii suvel kui talvel, lisaks ka viiekäiguline pidusöögimenüü.
Abikaasa Johan Riives müüs 1932. aastal Ruusa karjamõisa Ahja kandis maha ja asus pidama Tõnso-Andrese talu Jõgeva külas. Praegu jääb see koht Jõgeva linna territooriumile.
1932. aastal ilmus ajakirjas Taluperenaine Marta 50. juubeliks tore tervitus, milles on juttu ka Ruusalt Andresele kolimisest: “Raske on küll uskuda sellel, kes viimasel ajal pr Põld-Riivesega kokku puutunud, et see, täis nooruslikku tööõhinat inimene, seisab juba 50-ne lävel. Kuid mis tähendavad aastad! Eks ütle ju laulikki: "Noor olla on kevadet rinna sees kanda ..." Ja kevadet, kevade päikest ja kevade kohinat — seda kõike peab pr Põld-Riivese rinnas olema palju! Teisiti — kuis ta oleks suutnud nii häätujuliselt, nii nurisemata kanda oma õlgadel viimasel kümnel aastal kõiki tegeliku perenaise muresid ja raskusi ja teha seejuures veel niipalju seltskondlikku tööd, kirjutada ja täiendada oma taimetoitude retseptide kogu, mis ilmus 1930. a juba kolmandas trükis nime all "Taimetoidud" ning mis sisaldab üle 700 taimetoidu retsepti ja lõpuks, jagada juba rohkem kui viie aasta kestel igas Taluperenaise numbris oma kaasõdedele tulusaid näpunäiteid oma eluküpsest teadmiste tagavarast. Lõuna-Eesti ja Saaremaa perenaised tunnevad aga pr Põld-Riivest veelgi varematest aegadest. Nimelt, pr Põld-Riives, tookord veel prl Põld, olles lõpetanud 1912. a sügisel Soomes Järvenlinna aiatöö ja majapidamiskooli, asus 1. jaanuaril 1913. a aiatöö, kodumajanduse ja linnukasvatuse instruktorina ametisse Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi juurde, kus töötas ligi viis aastat järgemööda, ajades esimesi vagusid kodumajanduse edendamise põllul Lõuna-Eestis.
Olles 1920. a kevadel abiellunud hr. Johan Riivesega, põllumehega Võrumaalt, asus ta 1921. a kevadel ilusa Võhandu jõe kaldale (Võrumaal) omandatud Ruusa mõisa tegelikuks perenaiseks, kus tal tuli kanda oma õlgadel kõiki raskusi, mis tõusid Ruusa kruusasest põllupinnast. Käesoleva aasta kevadel kolis hr Riives, olles müünud Ruusa, Tartumaale Jõgeva lähedale Andrese tallu. Siin ootab pr Riivest, seda väsimatut perenaist, jällegi suur hulk tööd ja pingutust enne kui uuesti omandatud majapidamine saab täiesti korda.“
Võib öelda, et Põhja-Tartumaa polnud Martale võõras. Oli ta ju oma instruktoriaegadel käinud mitmel korral siin kodumajandust õpetamas. Näiteks kohe 1913. aasta talvel, kui ta oli just ametisse asunud, veetis ta poolteist kuud jutti siinmail, viies kahe nädala kaupa loengukursusi läbi Torma, Põltsamaa ja Laiuse Põllumeeste Seltsides.
Andrese talu oli hästi varustatud, ilmselt üsna eesrindlik ning moodne. Johan Riives suri 1947. aastal ning on maetud Tartu Pauluse kalmistule. 1949. aasta märtsiküüditamisega saadeti talust Siberisse perekond, kes olid seal pikka aega väikerentnikud olnud. Marta Riives ise oli samuti küüditatute nimekirjas, kuid mingil viisil õnnestus tal sellest pääseda. Ta suri 1963. aastal ja on maetud Tartu Pauluse kalmistule.
20. sajandi I poole naisliikumises oli oluline osa maanaiste seltsitegevusel. 1905. aastal korraldas Tartu Eesti Põllumeeste Selts esimese kodukäsitöö- ja majapidamiskursuse, mis sai tõukeks paljudele hilisematele kursustele.
Eesti Põllumeeste Keskseltsi eestvõttel tekkis 1928. aastal Eesti Maanaiste Keskselts. Maanaiste liikumine kasvatas kiiresti poolehoidu nii meil kui mujal riikides, nii et 1933. aastal tekkis rahvusvaheline ühendus Maailma Maanaised. Eestis kuulus 1938. aastal keskseltsi 426 allorganisatsiooni kokku üle 33 000 liikmega. Seltsi tegevuse lõpetamise ajal 1940 oli see number veel kõrgem. Keskseltsi kümne esimese tegevusaasta jooksul korraldati 1227 toiduvalmistamiskursust 24478 osavõtjaga, lisaks 544 aiasaaduste hoiustamise kursust 8529 osalejaga. Maanaiste seltside eestvõttel korraldati palju just kodumajanduse ja käsitööga seotud üritusi ning õppepäevi. Keskselts hakkas korraldama ka kogu kodumajanduslikku nõuandetööd, nii et 1937/38 oli seal palgal 10 kodumajanduskonsulenti ja üks kodumajanduse inspektor. Marta valiti 1937. aastal keskseltsi nõukokku.
Kui varem olid valdade juures tegutsenud põllumeeste kogud, siis 1930-ndatel asendati need piirkondlike põllumeeste konventidega - Põllutöökoja allasutustega. Ametlikult tegutsesid need vahemikus 1936-1940, eesmärgiga edendada põllumajandust, harida ja nõustada moodsa taime- ja loomakasvatuse valdkonnas, tegeleda kodumajanduse ja ühistegevusega. Igast konvendist kuulus üks esindaja Põllutöökoja täiskogusse. Jõgeva Põllumeeste Konvendis esindas maanaiste seltse Jõgeva Maanaiste Seltsi juhtinud Marta Riives. Kuna iga selts oli spetsialiseerunud mingile teemale, siis Jõgeva oma mõistagi toiduvalmistamisele. Isegi ajaleht Postimees kirjutas 1937. aastal, et Jõgeva naised olevat toiduvalmistamise oskuse poolest esireas ja mitmeaastase töö tagajärjena on talutoidud Jõgeval muutunud mitmekesisemaks ja maitsvamaks. Marta oli toiduvalmistamise õpetamist alustanud kohe pärast Jõgevale tulekut. Näiteks 1933. aasta detsembris korraldati Andresel küpsetamise kursus.
1940. aasta veebruaris asutati Jõgeva Põllumeeste Konvendi juurde maanaiste ühendus, mille esinaiseks sai Marta Riives. Tegemist oli esimesena Eestis kohaliku konvendi juurde loodud maanaiste seltside esindusühendusega. Asutamiskoosolekul võeti kohe teemaks konvendi piirkonda kodunduskooli asutamine. Kooli asukohaks leiti olevat sobiv Kuremaa Kontrollassistentide Kool, kuna sinna saanuks rajada vajalikud ruumid vähese juurdeehitusega. 1940. aastal valiti Marta veel ka Kodumajanduskoja liikmeks.
1937. aastal asutati Jõgevale teinegi naiste organisatsioon - Jõgeva Perenaiste Selts, mis oli pigem moodsamale linnanaisele orienteeritud ühendus. Mitmeid sündmusi korraldasid seltsid ka koos ja tundub, et konkurents tekitas mitmekesisemaid võimalusi seltsieluks. Vähemalt nii kirjutas 1939. aasta Postimees: “Jõgeva naisseltsid on viimasel ajal hakanud energiliselt tegutsema. Üksteise võidu korraldatakse mitmesuguseid naisalasse puutuvaid kursuseid, kusjuures lektoriteks ja juhatajateks hangitakse keskseltside juurest vastava ala eriteadlased. Samuti elavalt hoolitsetakse seltskondlike õhtute korraldamise eest. Ülenädalati korraldatakse kohalikus rahvamajas mitmekesise sisuga tee- ja peoõhtuid.”
Kogu selline seltsitegevus lõpetati 1940. aasta oktoobris ENSV Rahvakomissaride Nõukogu välja antud määrusega poliitharidustöö korraldamise kohta, millega vabaharidustööga seotud organisatsioonid ühendati rahvamajadega.
1927. aastal hakkas Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi väljaandel Tartus ilmuma taluperenaistele mõeldud ajakiri Taluperenaine, mis kujunes suurima tiraažiga naisteajakirjaks ja ühtlasi tegelikuks maanaiste liikumise häälekandjaks. Marta Riives alustas ajakirja esimesest numbrist kodumajanduse, toitlustuse ning köögiviljanduse osa toimetajana. Ühtlasi oli ta väljaande toimkonna liige. Ajakirja 10. juubeli puhul 1937. aastal iseloomustati kõiki toimetuse liikmeid mõne lausega ning Marta kohta kirjutati, et “ta on tublimaid taluperenaisi ning ka ajakirja lugejate eest hoolitsejaid - alati õiged söögiretseptid õigel kohal ja kaalub tüki kätte ikka kohe kiloga.”
Marta kanda olid kõik kodumajanduslikud teemad ehk kuidas hoida kodu puhtana, nõusid pesta, kärbseid tõrjuda, suurpuhastust teha jne. Ta kirjutas ka pikemaid käsitlusi erinevate toitude ja toiduainete kohta, mis sisaldasid enamasti ka retsepte. Enamasti oli tegemist levinud toorme kasutamiseks mõeldud praktiliste juhistega. Näiteks kirjutas ta, kuidas aedvilju ja marju hoidistada, erinevate loomade liha kasutada ning säilitada, kilusid soolata, aga rääkis ka kuidas spinatit, lehtsalatit ja redist kasutada ning juhtis tähelepanu kevadistele rohelistele umbrohtudele. Neid artikleid vaadates võiks öelda, et ta pooldas küll praktilist kööki, kuid erilise elevusega tutvustas just erinevaid köögivilju. Võib öelda, et tomat olis üks ta lemmikuid, kuid mainimist leidsid ka pastinaak, seller, rooskapsas, lehtkapsas, mustjuur jne.
Lisaks hooajalistele või suuremal teemal toiduretseptidele pakuti ka vastavasse kuusse sobivaid nädalamenüüsid (kuu söögisedel). 1928. aasta veebruarinumbris selgitati toimetusele tulnud kriitikat, justkui sellise sedeli järgi on toidud terve kuu jaoks ette määratud. Söögisedeliga taheti vaid perenaistele nõuks olla ja tähelepanu juhtida, kuidas hooajaliselt sobivaid toite valmistada, et liiga ühekülgsesse menüüsse vaheldust luua. Lõpuks märgiti: “Et rohke liha söömine tervisele kahjulik, mille üle ka edaspidi kirjutusi Taluperenaises ilmub, siis tahab leht ka selles asjas perenaistele nõuks ja toeks olla. Edaspidi soovitame söögisedelis reedesel päeval ikka taimetoite, et meie perenaist vähegi taimetoitudega tutvustada.”
1930. aastaid iseloomustab suund tervislikuma ja ratsionaalsema toitumise poole, millel oli erinevaid põhjuseid. Lisaks majanduslikele ning terviseaspektidele tekkis agraarprogrammi tuules küsimus, paljuga jaksab Eesti oma inimesi ära toita ehk milline on Eesti tegelik isevarustuse võimekus. Seoses sellega kutsuti üles tarbima rohkem kodumaist soodsamat tooret. 1934. aastal öeldi nii: “Meie rahva toitluses on domineerinud leib, kartul ja searasv, viimasel ajal ka või, kuid mahlakad toidud, aed- ja puuvili igapäevase toiduna on seni peaaegu puudunud. Siit kohast tuleb rahva toitluse ümberkorraldamisega alustada.”
Ümbervaatamine puudutas ka toiduvalmistamiskursuseid. Kui seni taheti õppida midagi uut ja pigem keerulist, siis seda peeti nüüd ebarentaabliks, kuna kodus võidakse õpitut kas harva või mitte kunagi kasutada. Toiduvalmistamiskursuste ülesandeks seati rahva igapäevaste toitlusolude parandamine, ehk kuidas toiduaineid hästi säilitada, mitmekesiselt ja tervislikult söögiks teha (sh kevadel esimest värsket kraami saada), maitsekalt serveerida ning pöörata tähelepanu nii laste kui haigete toitlustamisele, samuti köögi ja sööginõude korrashoiule.
Marta Põld-Riives ütles 1939. aastal koguni: "See aeg on möödas, kus peeti kõige osavamaks ja paremaks seda perenaist, kes oskas külalisi võimalikult rohkete keeruliste toitudega kostitada ja neid nii sööta, et nad väsisid ja laisaks läksid ning pidid pärast pidusid sagedasti tükk aega oma tervist parandama. Praegusel ajal on tubli ja osav see perenaine, kes oskab külaliste meeleolu tõsta, nende olemise meeldivaks teha mitte toitude rohkusega, vaid vastupidi — oskab neid nii toitlustada, et keegi ei tunne raskust ega jää süües tuimaks, mispärast on terve pidu tujuküllane ja lõbus. Nii toita ei nõua perenaiselt mitte vähem oskust ja teadmisi, vaid veel rohkemgi, sest ta peab koostama niisuguse mitmetoidulise söömaaja, mis vastab täiel määral nüüdisaja toitlustamise nõuetele. /…/ Kõigepealt peaksime püüdma oma talusaadustega läbi ajada. See oleks kõige loomulikum toitlustamisviis. Kõik kilud, sprotid, vorstid jäägu linnarahvale, kes peavad oma toidu niikuinii puhta raha eest ostma. Linlased on maale tulles alati rõõmsad, kui saavad ehtsaid talutoite maitsta.“ Lisaks manitses, et väljast koka kutsumine ei ole mõistlik, kuna kaasaja toitlustuspõhimõtete järgi on liiga keeruliste toitude ja kuhjatud laudade ajad möödas.
Marta Põld-Riives tegevus oli oluline rahvatervise ja tervisliku toitumise seisukohalt, mida propageeriti 20. sajandi I poolel. See tutvustas moodsaid lähenemisi tervislikule toitumisele, alalhoidlikku ja praktilist majandamist. Ühtlasi kuulus ta esimeste haritud kodumajandusinstruktorite hulka, kelle roll kodumajanduse edendamisel oli väga suur. Ta oli Eesti Vabariigi perioodi populaarseima naisteajakirja köögitoimetaja ja edendas samal ajal aktiivselt maanaiste seltsiliikumist. Peab ütlema, et Jõgeva naistel vedas tol ajal. Nagu ka teised aktiivsed noore riigi ülesehitajad, kes ühendasid erialase ja ühiskondliku elu edendamise, langes temagi sõja saabudes selle ohvriks, täpselt sama ebaõiglaselt nagu teisedki.
Mul ka see parempoolne retseptiraamat olemas!
Foorum