Liimikud korvi ja pannile!

22.08.2019 | Merilin Rosenberg

5 4 kommentaari

Avapildil vasakult: männiliimik, pihkane liimik, roosa liimik

Nami-Nami toimetaja Merilin Rosenberg tutvustab lugejatele meie metsades kasvavaid liimikuid.

Eesti metsadest ja aedadest või parkidest võib leida männiliimikuid (Chroogomphus rutilus), pihkaseid liimikuid (Gomphidius glutinosus), roosat liimikut (Gomphidius roseus) ja lehiseliimikut (Gompidius maculatus). Kõiki neid iseloomustavad pikalt jalale langevad eoslehekesed ja kõik on ühtviisi kupatamata söödavad ehk rahvakeeli otse-pannile-seened. Kui lehiseliimik kasvab ainult koos lehisega ja roosa liimik ilmutab end vaid lehmatatiku kaisus ning seenekorvi satuvad enamasti vaid juhuleiuna, siis männi- ja pihkased liimikud on enam levinud.

Roosad liimikud kasvavad eranditult koos lehmatatikutega, kohati lausa jalgapidi koos.

Männiliimik, nagu nimigi reedab, kasvab mändide läheduses nii metsas kui aias, kohati lausa massiliselt. Kes teda kord juba tunneb, ilmselt üheski männikus alates hilissuvest saagita ei jää. Tegu on toreda mahedamaitselise seenega, mis pannil intensiivselt peedipunaseks värvub. Tähelepanelikum korjaja märkab, et männiliimikud on üsna varieeruva suurusega, mistõttu täiskasvanud seeni võib leida pea pöidlaotasuurustest kuni tervet peopesa katvate kübarateni.

Pihkane liimik jällegi eelistab kuuske ja segametsi ning on oma erekollase jalaotsaga eksimatult äratuntav. Kübarat katab paks limakiht, mida on aga seent pikuti poolitades lihtne ühes tükis eemaldada. Hoolimata lima eemaldamisest tuleks pihkaseid liimikuid kojata teistest seentest eraldi, sest segamini korjates värvuvad teised seened liimikutega kokku puutudes mustaplekiliseks. Pihkane liimik ise värvub mustaks kuumutamisel ja maitseb iseloomulikult hapukalt.

Pihkase liimiku limakihti eemaldada ja ühtlasi ussitamist kontrollida on kõige lihtsam seent alates jalast pikuti poolitades. Männiliimikul eemaldatav limakiht puudub.