Rahvusvahelises meedias kütab kirgi USA "The Biggest Loser" kaalualandamise sarja 8. hooaja osalejate pikaajaline jälgimine, millest selgub, et 14 ekstreemse dieedi ja suure trennikoormusega kaalu kaotanud osalisest 13 ei ole suutnud oma kaalu säilitada, neli on raskemad kui enne ja üks on kergem kui peale sarja lõppu. Tegu pole küll päris korrektse teadusuuringuga ja kritiseerida võib nii valimit, kontrollgrupi puudumist, mõõtmiste metoodikat jne, aga imekspandav on saatejärgse kaalutõusu tõenäoline põhjus ja see, et see veel kuus aastat hiljem osaliste igapäevaelus rolli mängib. Nimelt on osalistel veel praegugi baasainevahetus oluliselt aeglustunud ja nad kulutavad ööpäevas umbes 200-800 kcal vähem, kui oleks ootuspärane. Ainult ühel juhul võib märgata ainevahetuse taastumist kaalulangetamise eelsele tasemele. Selline ainevahetuse aeglustumine on vähekalorilise dieedi järgselt normaalne reaktsioon ja seda suurem, mida suurem on kaalulangus, aga et see võib ainevahetust mõjutada nii pikaajaliselt, on üllatav. Näljasignaalide tase oli saatejärgselt küll aja jooksul langenud, aga mitte saate-eelsele tasemele. Teisisõnu kulutasid saates osalejad kuus aastat peale saadet elus püsimiseks oma kehakaalu kohta vähem kaloreid ja olid näljasemad kui enne saadet ja kaalulangust. Kaalualandaja jaoks tähendab see seda, et kaalu säilitada saab vaid teadliku dieedi, pideva näljatunde ja intensiivse trenniga. Ka kimbutasid sarja osalejaid söömishood. Kaalulangusega saavutatud heast enesetundest ei piisa kaalu säilitamiseks. Kui tahta rääkida tahtejõust, võiks teha järelduse, et kiire kaalulanguse järgselt vajab kaalu säilitamine palju rohkem tahtejõudu, iga päev, kogu aeg – elu lõpuni? Selles kontekstis on rasvumisest räägitud ka kui eluaegsest kroonilisest haigusest, mis vajab teatud tugisüsteemi, teraapiat, ravi. Hämmastaval kombel on kaalu säilitamine valdkond, kus teadlastel on veel palju uurida, et kõiki protsesse, mis kehakaalu mõjutavad, paremini mõista.
Selles valguses tundub lausa geniaalne mõte investeerida kommertsiaalsetesse kaalualandusprogrammidesse, nimesid nimetamata. Nimelt töötavad need valdava enamuse osalejate jaoks lühiajaliselt, sest inimesed ei suuda toitumist ja elustiili püsivalt muuta ja kaal tuleb peale tasulise liitumise perioodi kiirelt tagasi, mis tähendab, et tuleks uuesti liituda. See on lõputu äri, eriti lääneliku süveneva rasvumisepideemia kontekstis. Lintidega "aasta kergenejad" on selles valguses eriti kehvas seisus.
Mis siis on parem lahendus? Seni arvatakse, et väikesed püsivad muutused toitumises ja elustiilis, mitte kiired ekstreemsed dieedid, on edu pant ja lihtsamini säilitatav tulemus. Tervislik mõõdukas toitumine ja pidev aktiivne eluviis alates lapseeast on parem strateegia kui karm dieet ja trenn trenni pärast, kui kaal kord juba käest läinud on. Ilmselt on oluline mitte ainult see, kui palju energiat süüa, vaid ka, mida süüa. Väheste süsivesikutega dieet pole ilmselt võrdne väherasvase dieediga jne. Väikesed igapäevased muutused on pikema perioodi vältel olulise mõjuga, mõlemas suunas. Kuskilt saab see ülekaal ju alguse. Igatahes tuleb kaalualandajal endale teadvustada, et number on eesmärgina ainult pool teest. Seda numbrit tuleb ka säilitada. Arvestades, et suur ülekaal on iseenesest suur terviserisk, võib raskematel juhtudel olla abi ka maovähendusoperatsioonidest (ehkki ka mitte riskideta), vähemalt seni, kuniks meil poe head ja pikaajaliselt ohutut ravimit toitumisega seotud ainevahetusprotsesside, sh näljatunde reguleerimiseks. Maovähendusoperatsioonide puhul on näidatud ka ainevahetuse kiiruse taastumist aasta jooksul protseduurijärgselt erinevalt ekstreemse vähese energiasisaldusega dieedist. Selle erinevuse suurus ja põhjus on veel ebaselged.
Foorum