Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo ja Ulrike Plath on "101 Eesti toitu ja toiduainet" kirjutamisel teinud ära aukartustäratava töö. Kuna tegemist on ajaloolastega, siis räägitaksegi rohkem toitude kasutamisest ja toiduainete kasvatamisest Eestimaa alal läbi aegade ning ka sellest, kuidas on meid mõjutanud naabrid. Inna Põltsam-Jürjo on muuseas kirjutanud väga huvitava "Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas", kust leiab ka keskaegseid toiduretsepte - erinevalt kõnealusest teosest.
Raamatust leiab ka esmapilgul üllatavad valikud, nagu näiteks hirss ja mais, vein, kalamari või lõunamaised puuviljad. Autorid ei ole tahtnud piirduda ainult traditsioonilise talurahvaköögiga. Eesti on ju palju enamat - me oleme kogu aeg olnud avatud võõrastele kultuurimõjudele, niimoodi ei saa kuidagi üle ega ümber Baltisaksa köögist. Peale selle on meie toidukultuuri mõjutanud Vene, Rootsi ja Soome. Selge see, et keskaegse linnakodaniku toidulaud erines Baltisaksa mõisate köögist, rääkimata talurahva toidulauast. Seega püüavad autorid iga toiduaine juures anda ülevaade kõigist neist eri ajastutest ja klassidest.
Artiklid jälgivad üldiselt sama struktuuri - alustatakse kõige vanemast teabest, mis on meieni jõudnud enamasti arheoloogiliste kaevamiste või vanade kroonikate kaudu. Sealt edasi kirjeldatakse, kuidas toitu või toiduainet keskajal kasutati, jätkatakse baltisakslastega ja niimoodi läbi uusaja 19. sajandi lõppu, sõdadevahelisse aega, sealt edasi nõukogude aega ja lõpuks jõutakse tänapäeva. Kuna see kõik tuleb anda kahel leheküljel, siis on teave paratamatult väga napp ja kokkusurutud. Põnevateks leidudeks ja infokildudeks ei ole kahjuks üldse ruumi jäänud. See teeb teose veidi kuivaks, kuid kuna artiklid on tähestiku järjekorras, siis satud lehte pöörates alati täiesti teistsuguse toidu juurde. Mis sunnib aga muudkui jälle lehte pöörama.
Silma jäi 17. sajandist pärinev Tuddi-nimeline salat, mis koosnes metspüü rinnafileest, vasikapraest ja härjamokast, õunast, peedist, kartulist, heeringast, anšoovisest, silmudest, kapparitest, marineeritud melonitest, suitsuvorstist, selle kõige kastmeks äädikas ja oliiviõli (lk 108). Selle kõrval kõlavad kaalikapuder, magus kapsapuding ja äädikases vees siniseks keedetud haug juba täitsa proovimistväärivate toitudena.
Mõnetiseks üllatuseks sain paljude toiduainete kohta teada, et neid on siinmail juba ammust aega kasutatud, samas kui mõni jällegi üsnagi hiline. Austreid veeti siia juba 18. sajandil, kurk ilmus eliidi pidulauale hiljemalt 16. sajandi keskpaiku, samas oli talurahvas üsnagi tõrges uuendusi omaks võtma ja seetõttu pidid 20. sajandi alguse kokaraamatud juhendama ja õpetama, kuidas üht või teist toiduainet kasutada.
Muidugi ei piirduta vaid 101 toiduga, paljudes artiklites kirjutatakse tegelikult korraga mitmest toiduainest, samas on ka sarnaste toitude kohta eraldi artikleid, näiteks leiva- ja saiatoidud, pagarileib, rukkileib ja võileivad on eraldi artiklid, samuti kringel, küpsised, sai ja sepik ning saiakesed.
Hoiatan, et raamatut ei tasu lugema asuda tühja kõhuga. Lugedes tekivad kogu aeg isud - küll tahaks kiluleiba, siis jälle piparkooki.
Teised kirjutavad:
Katkend raamatust: Artikkel aiamarjadest
Uus raamat
Tiramisust ja Fata Morganast
Foorum