Vabadest radikaalidest ja oksüdatiivsest stressist võib lugeda väga erinevatest allikatest - ühtepidi kahjulik, teistpidi vajalik, nagu nende asjadega ikka kipub olema. Info jääb aga ühekülgseks, kui mängus on toidulisanditega kauplejate müügihuvi. Tegu pole küll kaugeltki MMSi või väävelhappega, aga turundustekstidest ja "tervisekoolitustelt" pärit kasulikku toimet haiguste ennetamisel või ravis toidulisandina söödavatelt antioksüdantidelt ka loota ei tasu. Hoopis vastupidi – need võivad lausa kahjulikud olla, erinevalt antioksüdandirikkast tervislikust toidust, mida enamus meist oluliselt rohkem võiks tarbida. Inimesed armastavad lihtsustusi. See, et kõigil haigustel on universaalne põhjus, olgu selleks siis oksüdatiivne stress, organismi "vale pH" vms ja et kõike saab ravida samast purgist (antioksüdandid, korallivesi, sooda, MMS jne, olenevalt valitud gurust või võrkturundusskeemist), on siiski rängalt ekslik ja äärmiselt lihtsustatud soovunelm. Toidulisandid ei suuda asendada tervislikku toitumist ja võtta tuleks mistahes lisandit, sh vitamiine, ikka siis, kui sellest võetavast kehal puudus käes on, mitte igaks juhuks.
Hapnik on organismile vältimatult vajalik, aga selle toimel tekivad elutegevuse käigus ka reaktiivsed hapnikuühendid, sh vabad radikaalid, mille püsiv liig võib põhjustada oksüdatiivset stressi ja seeläbi osadel juhtudel haiguslikke seisundeid. Tõenäoliselt on raske leida haigust, millega osküdatiivset stressi seostatud poleks, tuntumatest näiteks kardiovaskulaarsed ja neurodegeneratiivsed haigused, vähk, diabeet jm haigused. Viimaste ennetamiseks ja üldise terviseseisundi parandamise lootuses võtavad paljud inimesed toidulisandina või lisandisegude koostises erinevaid antioksüdante (sh vitamiinid E, C ja A, karotenoidid, flavonoidid, glutatioon, seleen ja tsink, erinevad taimeekstraktid jne). Toidulisandina manustatavate antioksüdantide kasutusest ja võimalikust kahjulikkusest nagu ka näiteks multivitamiinide kasutusest on varemgi räägitud. Kliinilistes katsetes ja uuringute metaanalüüsides pole antioksüdantide universaalselt kasulik toime veenvat tõestust leidnud ja osad neist on osutunud kahjulikuks. Vastasel korral oleks need tõenduspõhises meditsiinis ravimina palju laialdasemalt kasutusel. Samuti on paljudel juhtudel küsitav oksüdatiivse stressi ja haiguse põhjuslik seos kui selline.
Sest oksüdatiivne stress on osa organismi normaalsest toimimisest ja ei ole ühemõtteliselt kahjulik ning üldised kirjeldused on liigselt lihtsustatud. Sel on oma roll ka näiteks immuunsüsteemi toimimisel ja hormoonide sünteesil, organismisisesel signaliseerimisel. Võttes purgist peoga antioksüdante, häirime ka nende vajalike süsteemide toimimist. Näiteks võivad osad antioksüdandid mingil osal populatsioonist tõsta suremust või teatud vähitüüpide riski, takistada kemoteraapia toimet. Lisaks on kehal omad süsteemid oksüdatiivse stressi ohjeldamiseks olemas.
Loe oksüdatiivsest stressist ja antioksüdantidest täpsemalt ülevaateartiklist (inglise keeles).
Foto: Martiina
Foorum