Vähipüügihooaja algust (kräftpremiär) tähistatakse Rootsis augusti teisel kolmapäeval. Vähipeost on kirjutanud Eestis elav rootslane Gustaf Hertsius Nami-Nami lugejatele 2015. aastal lähemalt - vaata siit.
Käesolevas artiklis teeme väikese ülevaate neljast vähiliigist, mida Eestis kas looduses või poekettides kõige tõenäolisemalt kohata võib (või on minevikus kohata võinud).
Looduslikult kasvab Eesti vetes vaid jõevähk Astacus astacus. Kuigi nimi viitab jões elamisele, siis tegelikult elavad jõevähid nii jõgedes kui järvedes. Kalapeedia andmeil leidub jõevähke Eestis paljudes veekogudes, kuid enamasti on ta neis vähearvukas. Kõige elujõulisemad on vähipopulatsioonid Saaremaa vetes ja mõnedes Lõuna-Eesti järvedes.
Jõevähi sõrad on laiad, mistõttu kutsutakse seda ka laiasõraliseks vähiks ja maitsva hõrgu liha tõttu ka väärisvähiks (ingl. k. noble crayfish). Hariliku jõevähi koorik on nii õhuke, et söömiseks pole spetsvahendeid vajagi.
Jõevähid on kuni 12 cm (emased) või 16 cm (isased) pikad. Keedetud vähi kogukaalust moodustab vähiliha 18-25% - suurtesse sõrgadesse ja laka sisse mahub liha palju.
Kunagi oli tegemist kõige levinuma vähiga Euroopas. Tegemist on alati olnud hinnatud ja väga kalli vähiga - ehk et kui ise ei püüdnud, siis pidi rahakott üsna paks olema. Kahjuks on jõevähk väga tundlik USAst tulnud signaalvähi kaasa toodud vähikatku suhtes ja nüüdseks on alles vaid umbes 5% varasemast populatsioonist.
Rootsi aadelkond sõi jõevähki juba keskajal. 17-18. sajandiks levis jõevähkide söömine ka teistes ühiskonnakihtides ning tänapäeval on vähipeod (kräftskiva) oluline osa Rootsi suvelõpu traditsioonidest. Varasemalt oli jõevähk väga levinud ka Kesk- ja Ida-Euroopa veekogudes - näiteks kasvatati jõevähki laialdaselt Moldaavia põhjaosa järvedes, et õigeusu kirikukalendri rohked paastuperioodid maitsvalt üle elada.
Punane soovähk (ka Hispaania jõevähk) on meie poodides kõige kättesaadavam vähk. Need rahakotisõbralikud vähilised leiad toidupoe sügavkülmikust keedetult ja tihti juba à la nage ehk veinikastmesse pakendatult. See vähiliik on tegelikult pärit Ameerikast Louisiana soistelt aladelt, aga nüüd kasvatatakse neid ka Hispaania ja Hiina kasvandustes.
Keedetult on kõik vähid punased, aga Hispaania jõevähk ehk punane soovähk on eriti erkpunane - siit ka punast värvi rõhutav nimi. Erinevalt meie oma jõevähist on punase soovähi koorik üsna kõva, nii et lisaks sõrmedele-hammastele tuleb mõnikord abiks võtta spetsiaalsed tangid või muud abivahendid kooriku purustamiseks.
Punase soovähi sõrad on väikesed, kühmude ja ogadea kaetud, ka lakk on kitsas, nii et vähiliha on seal tegelikult vähe. Ka maitsetestides jääb Hispaania jõevähk ehk punane soovähk meie jõevähile kõvasti alla.
Siiski on olulise söögivähiga maailmas. Seda süüakse laialdaselt Aasias (nt Hiinas, Taimaal, Kambodžas), Kariibi mere ääres, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal ja eriti Ameerika Ühendriikides. Louisianas on need eriti populaarsed - crawfish, crayfish, crawdaddy, mudbug - ja crawfish boils ehk keedetud punaste söövähkide söömingud on armastatud pidusöök. Keedetakse tugevalt maitsestatud leemes suures potis, maitseks sool, Cayenne, sidrun, küüslauk, loorberileht. Kõrvale pakutakse kartuleid ja maisitõlvikuid.
Veidi statistikat. Veel 1990. aastal kasvatati Louisiana osariigis 90% maailmas söödavatest punastest soovähkidest ja tarbis ise neist 70%. Nüüdseks on Aasia vähikasvandused võimust võtnud ja 2018. aastal toodeti Louisianas vaid 4% maailma soovähkidest. Louisiana osariigis hinnatakse endiselt enim siiski Louisiana soovähke ja 2018. aastal paiknes 93% USA soovähikasvandustest Louisianas. (Wikipedia andmeil).
Venemaa kaudu on varasemalt toodud meie kaubandusvõrku ka Armeenia vähki. Tegemist on Lõuna-Euroopas levinud kitsasõralise jõevähi Pontastacus leptodactylu ühe vormiga, mis levinud eelkõige Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias. Armeenia jõevähi sõrad on meie jõevähi omadest kitsamad ja pikemad (siit ka nimi, kitsasõraline jõevähk), käärikujulised, koorik ogaline. Võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks, aga söögilauale jõuavad enamasti u 13-15 cm pikkused isendid.
Kitsasõraline jõevähk on võõrliigina ohuks meie harilikule jõevähile, sest on vastupidavam ja elupaiga osas vähemnõudlik (talub ka kergelt reostunud vett). Lätis, Leedus, Pihkva kandis ja ka Karjalas juba üsna levinud.
1960ndatel toodi Põhja-Euroopa vähikasvandustesse Ameerikast visad ja kiiresti kasvavad signaalvähid (Pacifastacus leniusculus), kes hiljem osutusid vähikatku kandjateks. See on oluliselt mõjutanud kohalike vähkide arvukust, aga seeläbi on jõudnud signaalvähid ka näiteks Soome ja Rootsi kulinaaariasse. Nüüd loetakse signaalvähki invasiivseks liigiks, seda nii Euroopas, Jaapanis kui ka näiteks Kalifornias.
Signaalvähk on kergesti ära tuntav heleda laigu (signaali) järgi sõra “pöidla ja kämbla liigendi” juures. Hariliku vähiga võrreldes on nad veidi pruunikamad, samuti on sõrad veidi suuremad. Norra Looduskaitseameti lehel on selline hea illustratsioon - vasakul on harilik jõevähk, paremal signaalvähk:
Signaalvähi sõrad on küll lihakad, kuid koorik kõva, elus isend on agressiivne ning näpistab valusasti. Soomes ja Rootsis süüakse nüüdseks signaalvähke kohalikust jõevähist enam ja ka hinnaklass on võrreldav.
Siin minu tehtud pilt aastast 2015 - signaalvähkide sõrgadel on valge laik kenasti näha:
Me oleme aastaid vähisööminguid korraldanud, enamasti jõe- ja signaalvähkidest. Tunnistan, et punane soovähk ei pääse ligilähedalegi maitse poolest, aga no mõnikord pole muud saada.
Foorum