Meie varasuve üks kaunimaid pühasid kannab Lõuna-Eestis nime suvisted ja Põhja-Eestis nelipühad. Viimane nimetus tuleneb otseselt kirikukalendrist, mille järgi vanemal ajal seda ka tõesti neli päeva pühitseti. Lisaks on eri piirkondades tuntud teisigi nimetusi nagu suvepühad, kasepühad, meiud, karjasepühad, kiigepühad.
Tegu on liikuva pühaga, mis langeb seitsmendale pühapäevale pärast lihavõtteid ehk vahemikku 10. maist 13. juunini (tänavu 5. juunil). Usuliselt taustalt oli nelipühal traditsioonilises juudi pühadekalendris lõikustänupüha tähendus. Vana Testamendi loo järgi andis Jumal Siinai mäel Moosesele 10 käsku samuti 50 päeva pärast paasapüha. Kristlikus kirikus tähistab nelipüha Püha Vaimu laskumist apostlitele 50. päeval pärast Jeesuse ülestõusmist.
Kaskede müük Tallinna tänaval enne nelipühi. Foto: Parikas. Ca 1910-1915
Suvisted eristuvad enamikust teistest eesti kalendritähtpäevadest sellega, et on oma meeleolult kerglasemad ja lõbusamad – nendega ei seostu erilisi töökohustusi ja -keelde ega tabusid. Samuti esineb erinevalt teistest liikuvatest pühadest nelipühapärimuses ilmaendeid. Näiteks oli levinud väljend "vihmane nelipühi – rasvased jõulud". Viimane tähendas, et tuleb hea vilja-aasta ja sead saab hästi priskeks nuumata.
Pühade eel koristati toad ja õu hoolikalt puhtaks, tubadesse, õueväravasse, katuseräästasse ja vahel ka kõrvalhoonetesse seati noori kaski ja kaseoksi, harvem ka toomingaid ja kadakaid. Muhus on kaseoksi pandud isegi kapsavagude otstesse. Selle rituaaliga toodi koju elujõudu ja aidati kaasa talutööde edenemisele. Kaskedega ehiti ka pühakojad. Tuppa toodi mitut liiki kevadlilli, võhumõõku ja kalmuseid. Noormehed viisid kase meeldivale tüdrukule ukse taha, kui too kasele vöö ümber köitis, tähendas see, et kosilane oli vastu võetud. Hiiumaal on puude viimise kunst olnud mitmekesisem – seal viidi armsamale "armukaski", aga vanapoistele pihlakaid ning kurjadele inimestele kadakaid või koguni surnud vareseid. Laupäeva õhtul enne suvistepüha valmistati sauna minekuks noortest kaseokstest viht.
Postkaart "Rõõmsaid nelipühi". SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid. 1937.
Karjasele ja teenijale anti vaba päev, karjasele kingiti mune või karask. Põhja-Eestis on suvisted olnud ka kiigepüha, millega algas kiigelkäimise hooaeg. Vajadusel ehitasid noormehed uue kiige ja tüdrukud tõid neile sel puhul anniks mune, võid, paelu või kindaid. Mitmel pool tehti sel päeval ka lõket. Kesk- ja Lõuna-Eestis oli tavaks ka munade värvimine, milleks kasutati peale lihavõtte ajal levinud sibulakoorte ja lakkide just kaselehti.
Rahvapärimuse kaudu teame ka erilistest piirkondlikest suvistepühade tähistamise kommetest. Näiteks Lõuna-Eestis oli siis tavaks kergotamine ehk naistepidu, mil naised ratsutasid pärast karja väljasaatmist pinkidel, lugedes juurde loitse või palveid. Ilmselgelt oli tegu karja kaitsva ja selle viljakust tagava riitusega, mille käigus ka tantsiti ja ohverdati. Setomaal peeti kevadkülvi järel ja suvistepüha laupäeval viljakusjumaluse Peko püha. Sellele öisele pühale tulid igast perest vaid perenaine ja peremees. Pärast ühist söömaaega mindi teise ruumi, kus seisid küünaldega ehitud Peko kuju, mis muul ajal seisis aidas varjul, ning leivad ja nõud. Riituse juhi ehk Peko-papi juhatusel loeti palveid ja tõsteti igast nõust ja astjast kapaga kolm korda õlut üles ja valati tagasi, paludes anumate omanikele õnnistust. Seejärel alustati taas söömise-joomisega. Suvistepüha hommikul mindi kirikusse ja seejärel haudadele kadunukeste juurde mälestussöömaaega pidama.
Suvistepühade tähistamine hiies. Maavalla Koda/Urve Hermann, 2019.
Tänapäeval on meie maausulistel tavaks tähistada suvisteid ehk suve vastuvõtmise püha Viru-Nigula lähedal hiies. Seda kombestikku on jäädvustanud ka Rein Maran oma poeetilises filmis "Suvisted Tammealusel“ (2015).
Suvistepüha toidud on nii hooajalise kui rituaalse iseloomuga. Kõige levinumad on olnud keedetud munad ja muud munatoidud ning karask, mille kõrvale lasti hea maitsta ka värskel piimal ja võil. Nelipüha ongi kohati nimetatud võipühaks. Lõuna-Eestis tehti sõira, kohupiima ja mannapudruga korpe ning kaerakilet. Kevadisel peolaual oli ka suitsuliha ning toidupoolise kõrvale oli kombeks õlut teha.
Loe veel:Foto: Veronika Roosimaa/Jaanihanso.
Lugu ilmus algselt 2020. a kevadel
Kaskede püha. Meil olid alati kased toas.
Täitsa meie püha :)
Foorum