Suured kastid ei kuiva liiga kiiresti läbi, aga kastma peab neid nii nagu iga teistki köögiviljapeenart. Kaste soojustatud ei ole, aga kui tahta neis kasvatada püsikuid, eriti külmaõrnu rosmariini ja lavendlit, võiks sellele mõelda.
Nami-Nami aias on kastide vahed sillutatud betoonikividega, kuid sama hästi võiks seal olla ka muru, multšikate või peen killustik ehk sõelmed – see on valikute ja maitseküsimus. Parim materjal on vastupidav siberi lehis, mida ei ole kemikaalidega töödeldud. Väga vaigurikas puit peab ka välistingimustes pikalt vastu, sõltuvalt oludest võiks sellise kasti elueaks arvestada kümmekond aastat. Puidu eluea pikendamiseks on kastid vooderdatud niiskustõkkekilega.
Kasti võib mõistagi teha ka odavamast puidust – männi- või kuusepuust, mis kipuvad aga lagunema poole lühema ajaga. Sama ajaga tekib aga ka nn mulla väsimus ning kasvupinnas vajab täielikku vahetust. Sel juhul võib kogu kasti elueaks arvestada kõige vähem viit aastat. Köögiviljale mõeldud peenrakaste ei tohiks teha immutatud puidust, mürkkemikaalid jõuavad mulla ja taimede kaudu meie enda organismi. Küll aga võib kasutada ümbertöödeldud plastist laudu.
Pildiloleva kasti serv toetub sillutise betooniga fikseeritud servale ega puutu pinnasega kokku. Kasti alumise serva moodustavad siin 50 x 50 mm prussid.
Ma tegin omale fiboplokkidest sellised. Kastid on ilusad ja väga mugavad :)
Mul üks on selline. Küll on mõnus rohida ja ilus vaadata. Küüslauk tulemas, petersell ja till. Suure põllu peale ta lihtsalt kaob ära. Seal kartul, hernes, peet, uba jne. Tahaksin veel ühte sellist!
Ooo, tahan ka selliseid!!
Palun nôu, kas kasti seesmiseid äâri vôiks vooderdada ka tavakilega? Teil kirjas seal kasutada niiskustõkkekilet.