Päikesejõu toitude kiituseks. Taimetoidu propageerimisest 20. sajandi algupoole Eestis

Toslem satub taimetoitlaste söögimajja. Gori karikatuur, Sädemed, 1.08.1937.

Olgugi et südasuvel ja sügisel on kerge taimetoidu menüüd järgida, ei suuda kõik meist siiski täita tänapäevast terviseteaduse ideaali – tarvitada päevas toiduks vähemalt 500 grammi köögi- ja puuvilju. Kurk kõhtu ei kergita. Porgand põske ei punnita. Kaalikas kanni ei kasvata. Küllap on kõigil meeles need Tervise Arengu Instituudi kampaania reklaamid, mis innustasid rahvast rohkem köögivilju sööma ja sellega saledat joont hoidma. Aga milliseid soovitusi jagati eestlastele taimetoidu osas aja- ja nõuandekirjanduses 80-100 aastat tagasi?

Taimetoit kui ravim

Toitumisalased soovitused Eestis 20. sajandi alul olid mõjutatud arengutest mujal maailmas. Vegetariaanluse ideed levisid Lääne-Euroopas laiemalt 1860. aastatest, Venemaal ja Skandinaavias mõni kümnend hiljem. Olulisel määral mõjutasid arusaama taimetoidust kui ravimist mitmed 19. sajandi arstid, kes määrasid patsientide taimetoidudieedi, erijuhtudel ka toortaimetoidu ja propageerisid looduslähedast eluviisi. Taimetoidu eelistamise olulisteks tõukejõududeks olid ka teadusavastused nagu süsivesikute-rasvade-valkude eristamine ja vitamiinide avastamine jm.

Mõned toitumisteaduslikud kirjutised olid jõuliselt moraliseerivad ja radikaalsed. Eesti keelde tõlgiti 1911. aastal taani arsti Mikkel Hindhede "Eeskujulik kokaraamat. Tervislised, odavad ja maitsvad söögid. Täielik pööre meie toitumisviisis." Hindhede arvates seisab inimkond suure toiduainetekriisi lävel, paarikümne aasta pärast ähvardab maailma rahvastikku nälg ja seetõttu on parem vabatahtlikult taimetoitluse teele asuda. Ta õpetab perenaisi toiduaineid valima, rõhutades, et kõige olulisem kriteerium on tervislikkus, seejärel odavus ja siis maitse. Oma raamatus esitas Hindhede nö käsulauad, mille soovitab igal perenaisel suurte tähtedega üles kirjutada ja söögilaua kohale seinale riputada.

FOTO: “Käsulauad” perenaistele. Fragment M. Hindhede raamatust.

Taimetoitluse ideed võtsid omaks ka mitmed Eesti haritlased ja kunstiinimesed, näiteks Aleksander Audova, Julius Oro ja Eduard Vilde. Viimane pooldas seda ideelistel ja vanemas eas tervislikel põhjustel. Vilde veenis ka oma küpse ea armastust Rahelit taimetoitlusele üle minema:

Vegetaarset toitu (sealjuures osaliselt toortoitu) soovitan ma ka Sulle kui profülaktilist abinõu mitmesuguste hädade vastu küpsemas eas. Juurdelisatud pildikesel näed, et ma saledast joonest just kaugele pole läinud, ja inimesed subtraheerivad minu vanusest reeglipäraselt 10-15 aastat. Mu edevusele on see loomulikult väga meelitav. (“Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile”, 2015)

FOTO: Eduard Vilde Narva-Jõesuus rannas 1925. aastal. Allikas: Eduard Vilde museum.

Koolitatud perenaised – aiandustarkustest taimetoidu näidismenüüdeni

Lisaks teadlastele ja intellektuaalidele hakkasid seda, mida peeti heaks ja tervislikuks toiduks, mõjutama ja kodumajanduskursused ja -koolid ning sealsed õpetajad. Eestisse tulid need ideed paljuski Põhjamaade vahendusel, kus õppisid mitmed hiljem siin haridust jaganud õpetajad. Soome majapidamiskoolides õppinud eesti neidudest said esimesed palgalised majapidamisinstruktorid, kelle peaülesandeks sai maarahvale keedukursuste korraldamine.

Marie Sapas õppis Soome ja Saksamaa majapidamiskoolides ning asutas 1910. asutas ta Hallistes Liplapi talus aiatöö- ja majapidamiskursused, millest kujundas 1920. aastatel esimese omataolise aiatöö- ja majapidamiskooli Eestis. Ta avaldas ka esimese eestikeelse teemakohase käsiraamatu "Taimetoidud ja nende valmistamine" (1911), milles tutvustab arvukalt retsepte köögiviljadest ja käsitleb taimetoitlust kui inimesele loomuomast toitumisviisi, mis annab rohkem jõudu ja vastupidavust kui lihasöömine. Puuviljadki ei peaks olema magusroaks, vaid osaks argitoidust. Samuti on taimetoit majanduslikult kasulikum, kuna taimedest saadud valk on odavam kui lihavalk. Lisaks arvab Sapas, et taimetoidu söömine vähendab ka alkoholismi, sest "Õlu ja viin, lihasööjate alalised kiusajad ja janukustutajad, kaotavad oma tähtsuse". Lihast täielikku loobumist ta siiski vajalikuks ei pea: "Valjud taimetoitlased, kes igat toiduainet, mis elajast tuleb, kõrvale heidavad, jäävad meie oludes vist küll üksikuteks nähtusteks".

FOTO: Liplapi õpilased aiatööl. Foto: ERMi fotokogu. ERM TM Fk 1406.

1920.-1930. aastatel ilmus hulk üksteist mitmesuguste uuendustega üle trumpavat kokaraamatut või toitumisalast käsiraamatut. Kritiseeriti liigselt soolast, liharikast, rasvast ning ühekülgset toitumist. Paljude raamatute autoriteks olid keedukursuste juhendajad või kodumajanduskoolide õpetajad: Adeline Tannbaum, Hilda Ottenson, Karin Padernik, Marta Põld-Riives, Elisabeth Sild, Olga Kesk, Salme Masso jt.

Mitmed neist arendasid siinset toidukultuuri ja terviseteadlikkust ka nõukogude ajal. Kõik autorid olid ühel meelel, et senine toitumisviis on puudulik ja vaja on rohkem aedvilja kasvatada ning seda otstarbekalt säilitada pöörates enam tähelepanu keldritele ja hoiuruumidele. Oldi seisukohal, et juur- ja puuvilja tuleks värskelt alal hoida nii palju kui võimalik, sest nii on need kõige tervislikumad. Toitumisalaseid juhiseid täiendavad rikkalikud retseptikogud, samuti tabelid toitainete sisalduse kohta ning aastaaegade eripära arvestavad näidismenüüd ehk toidukavad, mida avaldatakse nii kokaraamatutes kui ka ajakirjanduses.

FOTOD: Taimetoidu õpetused 1920.-1930. aastatest.

Soovitatakse süüa vähem liha ja selle asemel rohkem taimetoitu. Köögivilju tuleks tarvitada võimalikult palju ka maitseaine ja lisandina, sest need muudavad toidud hinnalt odavamaks, väärtuslikumaks ja kergemini seeditavaks. Näiteks soovitatakse valmistada valejänest kapsast ja lihast või liha-peedikotlette, ka muuta jahu-tangutoite väärtuslikumaks, lisades neile köögivilju. Köögiviljade vähese söömise põhjuseks peeti ka kulinaarsete oskuste nappust.

Tõsi küll, viimasel ajal on aedviljade kasutamine pisut enam levinud kui oli aasta 5-10 eest. Siiski on areng sel alal väga aeglane. Tõkestab seda ju esijoones inimeste harjumus nn tugevama toiduga, mis tööinimesel pidavat alati koosnema lihast ja mitmesugustest lihasaadustest. Samuti ei olda harjunud aedvilja maitsega. Suur puudus seisab aga ka selles, et ei osata veel valmistada aedvilju tõeliselt maitsvalt. (Salme Masso, Taluperenaine, 1935)

Näiteks 1935. aasta juunikuu Eesti Naises tutvustati tervet 6 eri võimalust, mida teha nuikapsast: lisaks keedetud ja hautatud roale ka puding, lihatäidisega nuikapsad ning mädarõika ja sidrunimahlaga maitsestatud toorsalat. Kui sageli jõuab nuikapsas meie toidulauale 80 aastat hiljem?

Veri või vili! – Radikaalne taimetoitlus 1930. aastatel

Levis ka üleskutseid minna täielikult üle taimetoidule või isegi ainult toortoidule. Peamiseks autoriteediks oli šveitsi arst Maximillian Oskar Bircher-Benner, kes 1904. a. Zürichis avatud sanatooriumis Lebendige Kraft kasutas patsientide raviks tasakaalustatud toortoitu, mida ta nimetas “päikesejõu toiduks”.

Taimetoitu propageerivate kristlaste kirjutistes olid lihatoidu vastased argumendid moraalset laadi - loomset toitu ei peetud kõlbeliseks. Nende suhtumine teemasse on kirglikult jutlustav ja kompromissitu. Valter Pabson ähvardab oma raamatus “Mida peab sööma?”, et lihasöömine pole mitte ainult kahjulik, vaid lausa surmav:

Juba on näha, kuidas noored inimesed hauda varisevad tihti ainult sellepärast, et nende emad veel usuvad vanu muinasjutte "jõuduandvast lihaleemest" ja "jõulisest lihatoidust. Taimetoitlus toob kaasa puhtama ja vooruslikuma elu. "Veri või vili!" on tuleviku lahinguhüüd.

Omal ajal skandaalse kuulsusega toortoitlane Alfred Lepp rõhutas toortaimetoitluse võimalikkust põhjamaises kliimas, aukartust kogu elava looduse vastu, samuti tervislikkust. Ta leiab, et toortoitlase jaoks on oluline vaheldusrikkus, tähtsal kohal on valguallikatena pähklid, seemned ja õlid ning talveperioodil ka kuivatatud toit (nt marjad-puuviljad). Meie kliimas on oluline on süüa teravilju ja kaunvilju. Heaks toiduks on nn “päikeseleivad” - s.t. võimalusel päikese käes või pliidi kohal kuivatatud, mitte küpsetatud palad. Oma õpetust propageerivas raamatus jagab ta rikkalikult retsepte, millest mõned on üsna spartalikud. Näiteks kabatšokitoiduks lõigatakse köögiviljast viilud, millele raputatakse kuivatatud paprikat või mõned tilgad jõhvikamahla või pohlatoit, milleks tuleb võtta klaas marju, segada klaasi hernejahuga ning lisada sellesse ¼ klaasi pähkliõli ja maitseks veidi münti.

FOTO: Alfred Lepa omal ajal ja praegugi radikaalne toortaimetoitlust propageeriv raamat aastast 1939.

Siiski taimetoitlasi ka kritiseeriti, leides et nad jätavad organismi ilma vajalikest loomsetest toitainetest, samuti arvati, et Eesti oludes on importpuuviljad liigne pillamine. Ajakirjanduses ilmus mitmeid äärmuslikku taimetoitlust tögavaid humoreske ja pilapilte, nagu Gori pildike artikli alguses.

Lõpetuseks

Kellele olid siis möödunud sajandi esimeste kümnendite taimetoidu-soovitused mõeldud? Ei söönud ju maainimestest eestlased ju kunagi ülearu liha, pigem ikka leiba ja teraviljatoite, samuti kartulit, kapsast ning muudki taimset. Samas olid toiduga seotud hoiakud sellised, et tõelist jõudu andvaks peeti ikkagi eeskätt liha või vähemasti midagi loomset – olgu siis rasva või verd – sisaldavaid roogi. Võrdusena olgu öeldud, et ka Soomes pidas lihtrahvas juurvilja möödunud sajandi alguses kas härrade või lehmade toiduks. Taimetoidu ideed leidsid positiivsemat vastukaja eeskätt harituma keskklassi hulgas.

Tollase taimetoitluse propageerimises võib leida ka mitmeid ühisjooni tänapäevaga – vitamiinide kasulikkuse rõhutamine, aluselise toitumise ja organismi puhastamise soovitamine, samuti loomatappu taunivad eetilised aspektid. Samas oli rohkem esiplaanil taimetoitluse kasuks rääkiv kokkuhoid ning seos karskusliikumisega. Ei propageeritud totaalset veganlust, vaid pigem tasakaalustatud dieeti.

September on Eesti toidu kuu. Maaeluministeeriumi veebilehelt leiate sel sügisel toimuvate toiduürituste kalendri. Eesti toidu kuu on osa Eesti toidu tutvustamise ja müügiedendamise kavast "Eesti toit 2015-2020".  

Siinse Eesti toidukultuuri ajalugu tutvustava artikli aluseks on 7.12.2016 Eesti Rahva Muuseumis toimunud konverentsil "Parimad palad" koos ERMi teadur Anu Kannikesega peetud ettekanne.