Lihavõttejänesed ja munadega seostuvad kombed on ilmselt pärit just kristluse eelsest ajast ja sümboliseerivad viljakust ning kevadist taastärkamist.
Eestlaste tore komme on kevadpühadel ajast aega olnud munade värvimine sibulakoortega. Kuidas seda teha? Esiteks on vaja sibulakoori. Ettenägelikud koguvad neid talve jooksul. Suuremate sibulavarudega kodudes saab kevadisel sibulasorteerimisel rakendada laste õhinat. Ja viimases hädas tuleb sibulad lihtsalt poest koos koorehunnikuga koju vedada. Kummalgi juhul kahest viimasest ei tasu juba mädanema kippuvaid koori ära visata – need värvivad veel eriti hästi. 
Tooreid valgeid mune keedetakse koos sibulakoortega ja kollaseks kuni pruuniks värvuv vesi värvib keetmise ja jahtumise ajal ära ka munad. Kui koored tihedalt ümber muna mässida, jääb koortele iseloomulik muster. Aga munadele võib ümber siduda ka lõngu, laotada puulehti, mässida tangu või riisi või kleepida teibiga mustreid. Need kohad jäävad ülejäänud munast heledamad. Värvitud munadele võib ka hiljem heledaid mustreid koore sisse kraapida.
Viise, kuidas sibulakoored muna ümber mässida on mitmeid ja tihtipeale kasutati ära kodus leiduvaid jääke. Minu lapsepõlves pakiti munad sibulakoortega ajalehesse ja seoti niidiga risti-rästi tihedaks pakiks. Abikaasa suguvõsas pandi munad sibulakoortega ridamisi vanasse sukka ja seoti sukasäär iga muna tagant kinni. Sukka võib munade tagant ka sõlmida. Aja jooksul on see traditsioon meil arenenud ja niit on sidumisel asendunud kaablikinnitustega, saab kiiremini ja lihtsamalt. Aga muna võib pakkida näiteks ka fooliumisse, vanadesse riidelappidesse, sokkidesse vms. Sibulakoored, või miks mitte hoopis punase kapsa või kasevihad võib ka üldse lahtiselt vähesesse keeduvette panna ja munad mustri saamiseks lillede-lehtede-kleepsudega hoopis omaette tihedalt sukasse pakkida. Tasub tähele panna, et punasest kapsast, mustikatest ja punasest sibulast saab siniseid toone. Võimalusi on palju.
Huvi pärast proovisime erinevaid pakkimisviise. Vana sukapüksi säär ja ajaleht ning lõngajäägid on ehk säästlikumad vahendid. Fooliumisse pakkimisega saab erinevalt eelnevatest jällegi isegi kolmeaastane hakkama. Tulemus on peale keetmist ja jahtumist aga täpselt sama, vähemalt juhul, kui sibulakoortega ei pea koonerdama. Erinevad õpetused soovitavad munad kas keeduveest jahtuma tõsta või keeduvees jahtuda lasta. Kui võtta eesmärgiks mitte ainult ilusad, vaid ka maitsvad munad, siis tasub ülekeetmist vältida ja munad peale keetmist jahutada. Kui sibulakoori oli piisavalt, siis tulemus veest väljatõstmisel ei kannata. Jahtunud, puhtaks pühitud ja kuivanud munad võib parema läike saavutamiseks kergelt õliga määrida ja köögipaberiga kuivaks hõõruda.
Artikkel ilmus 2017. a. aprillis
Sibulakoortega pakkimine ja värvimine on kõige armsam ja huvitavam viis munade värvimiseks :)
Poolest talvest kogun sibulakoori :) Eraldi veel punase sibula omi :D Vanaema keetis koortega koos mune, mina pakin kõik eraldi lappidese koos sibulakoorte, värvilise lõnga jm põnevaga... Pärast on põnev mune välja harutada :D
Väikeste naadilehekeste ja võilille lehekestega koos lapi sisse, siis jäävad lehemustrid ka muna peale!
Kõige ilusamad just munakoortega jäävadki, huvitav on ka mustikaid vahele toppida, jäävad sinised laigud :)
Ma ainult sibulakoortega värvingi, kui üldse!
Kõige ilusamad ja tervislikumad, sest ilma keemiata!
Väga lihtne,nelinurkne lapp,sibulakoored peale,märg muna keskele,keerad lapi ümber muna ja koorte ja lõngaga keerutad igaltpoolt tihedalt ümber,kusjuures paljud tahavad valgeid mune ,aga minu praktika näitab ,et pruunide munadega saavad palju ilusamad.
Sibula (ka punase) ja küüslaugu koored ja vette sinist ja rohelist toiduvärvi.
Kõik on sibulakoortega värvitud!