Viimase aja teadusuudistesse mahub mitu lapsi ja mitte ainult lapsi puudutavat uudist, mis kas kinnitavad juba teadaolevat või tekitavad uusi mõttekohti.
USA Michigani ülikooli teadlased on uurinud väikelapsi ning nende snäkieelistusi täiskõhusituatsioonis. Nende tööst võib järeldada, et lastel, kes täis kõhuga valivad magusa snäki, on suurem risk ülekaalulisusele kui neil lastel, kes valivad täis kõhuga soolase snäki. Ilma näljatundeta söömine suurendab nii ehk naa ülekaalulisuse riski, aga et see oleneb ka toidueelistustest ja on märgatav nii noores vanuses, on tähelepanuväärne. Katses osales 209 last madala sissetulekuga peredest, mille puhul on teada, et lastel on suurem risk ülekaalulisuseks. Lastele pakuti peale kõhu täis söömist valikut soolaseid või magusaid snäkke. Väikelastel, kes eelistasid täis kõhuga magusat snäkki ja ärritusid toidu ära võtmise peale, suurenes kehamassiindeks ja keha rasvasisaldus järgmiseks kontrollpunktiks 33-kuuselt. Seda ei juhtunud nende laste puhul, kes eelistasid soolast snäkki. Tendents täis kõhuga süüa suureneb vanuse kasvades ja autorite arvates tuleks selle probleemiga tegeleda juba enne laste 3-aastaseks saamist.
Ka suurbritannia teadlased Astoni, Loughborough ja Birminghami ülikoolidest on tegelenud laste toitumisega või õigemini toitmisega ja järeldavad oma tööst, et laste premeerimine toiduga võib viia hiljem emotsionaalse söömiseni. Uuriti 3-5-aastaste laste toitmisviise ja seda, kuidas vanemad toitu kasutasid ning jälgiti lapsi 5-7-aastaseks saamiseni. Hinnati laste näksimist ja mänguasjadega mängimist täis kõhuga ja stressiolukorras. 5-7-aastaste laste hulgas esines emotsionaalset söömist enam neil lastel, kelle vanemad laste nooremas vanuses kasutasid toitu premeerimisel või olid toitmise osas kontrollivamad. Autorite sõnul vanemad tihti keelavad lastele magusat, rasvast või muud ebatervislikuks peetavat toitu, ent kasutavad sama toitu laste premeerimiseks või rahustamiseks. See omakorda tingib laste toitumiskäitumises mustri, kus lapsed hiljem kasutavad neidsamu preemiatoitusid, näiteks maiustusi, enese premeerimiseks stressiolukordades. Need on mustrid ja harjumused, mille laps võtab kaasa täiskasvanuellu ja mis võivad ilmselt olulisel määral mõjutada inimese ülekaaluriski.
Hollandi rahvastiku näitel on välja selgitatud, et umbes viiendik lapsi tarbib üle piirmäära 3-MCPD keemilist ühendit (3-monokloorpropaan-1,2-diool). 3-MCPD on tõenäoliselt reproduktiivsüsteemi ja meeste viljakust mõjutav ning kantserogeenne saasteaine, mida sisaldavad tootmisprotsessist tulenevalt rafineeritud taimeõlid, eriti palmirasv. Seda ühendit leidub peale rafineeritud õlide enda ka margariinides, pagaritoodetes, kastmetes ja kohvivalgendjates. Kõrgeim 3-MCPD tase keha kilogrammi kohta oli 7-aastastel lastel ja alanes vanuse kasvades. 35% 7-aastastest tarbis antud ühendit üle normi, samas kui 17-aastaste hulgas oli sama näitaja juba 5%. Enamus sellest saasteainest saadakse kookidest ja küpsistest, küpsetusõlidest ja –rasvadest, kastmetest ja taimeõlidest. Nimetatud kokku annavad umbes 75% toiduga saadavast saasteainest. Laste puhul olid olulisel kohal ka pähklivõid ja šokolaadimäärded. Seni on ajakirjanduses 3-MCPD saastest juttu olnud pigem seoses teekottide ja keemilisel meetodil valmistatud sojakastmetega.
Foorum