Erinevad riiklikud toitumissoovitused lähevad praegu seda teed, et piiravad küllastunud rasvade tarbimist maksimaalselt 10 protsendini päeva jooksul saadavast toiduenergiast. Küllastunud rasvu on kolesterooli vahendusel südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegurina käsitletud juba üle 50 aasta. Samas pole küllastunud rasvade, kolesterooli ning südame- ja veresoonkonnahaiguste põhjuslikud seosed mustvalgelt selged ja ei ole väheste kliiniliste katsete andmete põhjal kaugeltki nii tõenduspõhised, kui võiks arvata. Toiduga saadava kolesterooli roll südame- ja veresoonkonnahaiguste riskifaktorina on näiteks pikalt olnud üle hinnatud. Seda mõistes on hakatud kolesterooli piiramisest toidus loobuma ja rehabiliteeritud täielikult näiteks muna söömine. Palju räägitakse ka sellest, et kolesteroolinäitu kui sellist ei peaks ravima, sest see on tagajärg, mitte põhjus. Millle tagajärg? Igatahes on küllastunud rasvad praeguse parima teadmise järgi ametlikes soovitustes kurikaela rollis, mis vere kolesteroolisisaldust ja kardiovaskulaarsete haiguste riski tõstab. Kas see aga päris nii on ja kas kõik küllastunud rasvad on võrdselt halvad? Kas taimeõli on alati tervislikum kui loomne rasv? Mitte ükski asi pole liiga suures koguses tervislik, aga kas süüdi on rasv või liiga palju söömine laiemalt? Kuidas on need rollid ainevahetuses jagatud rasvade ja süsivesikute vahel? Milliste rasvade ja milliste süsivesikute?
USA teadlaste koostöös on publitseeritud ühe vanema enam kui 9000 täiskasvanut hõlmanud ja suurima ning ilmselt unikaalseima omataolise kliinilise katse andmed ning analüüsitud seni avaldatud kliiniliste katsete andmeid ja jõutud järeldusele, et toidus küllastunud rasvade asendamine laialt levinud küllastumata linoolhappe rikaste taimeõlidega (nt päevalilleõli, viinamarjaseemneõli, kanepiõli, maisiõli, sojaõli jne) ei vähendanud suremust südame- ja veresoonkonnahaigustesse ega muudel põjustel. Uuring viidi läbi 1968.-73. aastal Minnesota vanadekodus ja psühhiaatrilistes haiglates. Küllastunud rasvade asendamine küllastumata taimsete rasvadega, küll „parandas“ oluliselt vere kolesteroolinäitu, kuid see asendus ei vähendanud südamelihase infarkti või ateroskleroosi riski. Veelgi enam – üle 65-aastaste hulgas oli suremus seda suurem, mida suurem oli langus vere kolesteroolisisalduses. Seni avaldatud kliiniliste katsete meta-anaüüsis ei tuvastatud analoogsete rasvade asendustega saavutatud kolesterooli alandamise positiivset mõju vähendamaks suremust kardiovaskulaarsete haiguste tõttu või muudel põhjustel.
Autorid pakuvad viimasel ajal lisanduvate tõendite valguses, et toitumises küllastunud rasvade linoolhapperikaste taimeõlidega asendamise positiivsed mõjud südametervisele on tugevalt ülehinnatud ja sellise asenduse riskid alahinnatud. Hoolimata alanenud kolesteroolitasemest võib südamehaiguste risk ja suremus selliste asenduste korral paradoksaalsel kombel hoopis suureneda ja põhjuslikud seosed küllastunud rasvade ning haiguste vahel ja ennetavate asenduste riskid vajaksid täiendavat uurimist.
Analoogset seost alanenud kolesteroolitaseme ja suurenenud surmariski vahel on autorid näidanud varem ka teise kliinilise katse näitel. Need andmed tekitavad rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid, aga karta on, et loota võib, et lähiaastatel on oodata muutusi soovitustes, mis puudutavad küllastunud ja küllastumata rasvade söömist ja seda, mis, kellele ja millises koguses kasulik või kahjulik on. Linoolhape on küllastumata oomega-6-rasvhape ja seda temaatikat oleme natuke puudutanud ka pikemas rasvade artiklis.
Foorum