Carl Mothanderi kirja pandud
"Kulinaarsed vested" on sajanditagune toidublogi. Mothander oli Rootsi seikleja, kes abiellus Saksa parunessiga ja seejärel elas mõnusat elu Kohilas Tohisoo mõisas ja linnamajas Tallinnas. Ta kirjutas 1920ndatel toiduvesteid Rootsi ajalehtedele.
Enamasti on need sellised, et mees on mõnusasti oma kodus ja plaanib just Kalli Kaasaga idüllilisele paadiretkele minna, kui keegi ootamatult külla tuleb. Aga külalisele on ju tingimata vaja kehakinnitust pakkuda. Siis läheb Carolus aeda ja sahvrisse ja keldrisse ja võtab sealt üht ja teist ja kolmandatki, segab selle kõik kunstipäraselt kokku ja õige pea ongi imemaitsev lõunasöök külalisele valmis. Ning suud vesistama panevalt kirja pandud.
Lugege ise rootsipärase suupistelaua kirjeldust:
Esiteks muidugi suupistelaud, kerge ja meeldiv. Napsiküsimuse lahendan ma viinaga, millele on lisatud paar tilka köömneõli ja tsipa suhkrut. Koduõlu friseerin natukese suhkru ja tera hiniiniga - aga ainult terakesega, maitse ja kuumuse nimel. Keldris on kõige paremat marineeritud heeringat, see pannakse ilusti väljaraiutud jäätükile ja ümbritsetakse õrnalt tilliga. Värsked kartulid on kasvulavas juba valmis. See on kõige tähtsam. Rediseid ja värsket kurki - samuti jää peal jahutatud - süüakse poole sentimeetri paksuste lõikudena ainult vähese soolaga. Selle juurde minu ema suurepärane leiutis: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiiresti heas võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt röstleival. Ja siis veel vana kodune köömnejuust. (lk 34)
Muuhulgas pannakse mehele mõned nõbud ja kostitatakse peremehe poissmeestest sõpru. Üks veste eristub veidi - see kirjeldab Tallinna salongielu ja ühte Toompea salongide hirmuvalitsejat - krahvinna von Smasquensi - kelle korraldatud bridžiõhtutel kõik käisid, kuigi keegi ei tahtnud. Ja kus pakuti soolapulki, mida keegi kunagi ei söönud. Kuni Carolus läks ja aastatepikkust tabu rikkus - olles sellega haavanud nende seltskonnaelu kõige pühamaid traditsioone.
Väga muhedad vested ja kui raamat läbi sai, oli väga kahju, oleks tahtnud neid veel ja veel lugeda. Nii mõnegi toidu tegemise kirjeldus tekitas huvi seda järele teha. Aga nii mõnigi ei tekitanud. Sest praegusel ajal ei arvata enam eriti palju liiga paljude toiduainete omavahel kokkusegamisest. Näiteks järgmine magustoit:
Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja. (lk 71)
Tõlkinud Anu Saluäär-Kall
Teised kirjutavad: