Pihkane liimik on värskelt kasutatav hea söögiseen, nagu ka selle vähem limane sugulane männiliimik. Kuusikutes ja kuuse-segametsades kasvavat pihkast liimikut iseloomustab kõige paremini erekollane jala alumine ots. Seenel on hele limarõngaga jalg ja paksu limakihiga kaetud kübar. Noore seene eoslehed on hallikasvalkjad, tugevad ja jalale laskuvad. Neid seeni võiks korjata teistest eraldi, sest nad määrivad samasse korvi korjates kõik endaga kokku puutuvad seened mustaks.
Enne toiduks valmistamist tuleks kübaralt eemaldada limakiht. See tuleb kübara äärest noaga tõmmates ühes tükis maha. Kavalam on aga seen, alustades jalast, pikuti peaaegu lõpuni poolitada ja kübarapooled limakihi küljest lihtsalt lahti murda. Nii saab ühe liigutusega kohe ka ussitamist kontrollida, sest pihkane liimik kipub ussitama kõige paksema koha pealt jala ja kübara üleminekukohas ning jalas ei pruugi nahtavaid ussiauke ollagi.
Loodusmuuseum kirjutab:
"Pealtvaates meenutab pihkane liimik tatikuid. Üles võetuna tekitab ta aga hämmeldust, sest kübara all on torukeste asemel hoopis pikalt laskuvad eoslehekesed. Hea eristustunnus on ka erekollane jalaalus. Kasvab ta kuuse- ja kuusesegametsades."
Foorum