250 g kaerajahu või kaerahelbeid
1 l leiget vett
Serveerimiseks:Sega kaerajahu või -helbed emailitud, roostevabas või glasuuritud savinõus leige veega. Pane sooja kohta 24-30 tunniks hapnema.
Kui segu on parajalt hapu, siis kurna läbi tiheda sõela paksupõhjalisse potti. Keeda pidevalt puulusikaga segades mõõdukal tulel, kuni segu muutub ühtlaseks poolvedelaks pudruks.
Maitsesta soola ja suhkruga. Soovi korral serveeri kuumalt või ja rõõsa piimaga või siis jahtunult moosisilmaga.
Pildi tegi Nami-Nami toimetaja Ilse Metsamaa.
väga maitsev ja tervisele kasulik toit .võib pannuda lausa magustoiduks.enamusele meeldib piimaga ,ise pole ma piima jooja siis meeldib magusama moosiga,kuna endal tal hapukas maitse.
Kaerakiisle (nii nimetas seda minu Võrumaal elanud vanaema) ei meeldinud mulle aastaid tagasi kohe üldse mitte, aga nüüd tekkis huvi uuesti proovida.
meil maal söödi ka külmalt, suhrkut siputati peale ja valati piimaga üle. peaks proovima ise teha, sest viimasest maitsmisest on möödas üle kahekümne aasta:)
mul on küsimus. mitmele see on?
Minule piisas ühest suutäiest, lihtsalt ei maitsenud.
Pole kahjuks seda Silvia Kalviku eesti rahvatoitude raamatut lugenud (järsku kordan seal kirjutatut), kuid külmale kaerakilele tekib (nagu nimestki aru võib saada :) ) jahtumisel peale kile, mis minu arvates rikub selle toidu välimuse. Kui aga koheselt kuumale kaerakilele peale raputada suhkurt, siis aitab see vältida jahtumisel kile moodustamist. Lisaks võib panna esimesel faasil kaerahelveste hapnemise parendamiseks paar-kolm vana kuivanud leivaviilu (Ikka seda õiget, hapendatud taignast tehtud leiba. Mitte siirupitaignast). Ja hapuma kaerakile saamiseks võib lasta ka 2-3 päeva hapneda. Kas see just ainult eesti rahvustoit on, ei oska öelda. Minu vanaema väitis, et see toit olla saamidelt meie menüüsse tulnud. Samas vahet pole. Kui aastasadu seda siin tehtud, eks ta siis ole ka eesti rahvustoit ka.
Kaerakilega on nii, et seda kas armastad väga või ei taha üldse. Kui oled lapsena ära harjutatud, on see näiteks suhkru ja piimaga üks mõnusamaid toite soojal suvepäeval. Retsepti tahaksin täiendada nii palju, et keetmise protsess on üsna oluline. Keeta tuleb madalal temperatuuril ja PIDEVALT segades, sest kile on käbe põhja kõrbema. Kuumenedes muutub segu kõigepealt paksuks ja püdeljaks. See etapp tuleb tublisti segades läbida ja selle järel hakkab segu uuesti vedelamaks muutuma. Kui lusikaga tõsta ning tagasi valada, on ta ühel hetkel klaasjalt läbipaaistev. Siis on kile valmis ja võib jahtuma-tarretuma panna.
Minul tegi vanama kislat nii, et valas keeduse ahjuplaadile ja pani siis sahvrisse tahenema, sealt siis järgmine päev lõigati noaga ruudud ja tõsteti laia pannilabidaga taldrikusse. Ma pean mainima, et mulle täitsa maitseb ja hapud sõstrad sobivad suurepäraselt sinna juurde.
Kaerakile
Kaerakilet sõid vanad eestlased eriti suvistepüha ajal; Setomaal oli see aga matusetoit.