Pille
Nami-Nami peakokk 2010-03-22 18:45:36 |
Aire1:
Inglise keeles siis 'European smelt'.
Eesti Peakokkade Ühenduse lehel selline info:
TINTLASED Osmeridae
Tintlased on pikad, saleda kehaga lõheliste seltsi kuuluvad kalad, kelle eripäraks on värsket kurki meenutav tugev lõhn. Liha on väikese rasvasisalduse, kuid suur toiteväärtusega.
MERITINT Osmerus eperlanus eperlanus
Sarnaneb välimuselt kilule või räimele, kuigi kuulub lõhiliste seltsi. Lõhilistele iseloomulikult on tal seljal väike rasvauim. Välimuselt pikad, ümara klaasja kehaga ning lõhnab nagu värske kurk. Tint on väikese rasvasisalduse (1–3%) ja suure toiteväärtusega hinnatud toidukala. Kalu praadides või keetes kaob lõhn peaaegu täielikult.
Meelepäraseks elukeskkonnaks on aeglaselt voolav või seisev vesi mageveekogudes järve põhja lähedal. Eestis arvukaim meritindi leviala on Pärnu lahes, samuti asustab Soome lahe idaosa. Meritindil on ka järveline vorm – peipsi tint, kes nagu nimigi ütleb, elab Peipsi järves. Peipsi tint on meritindist väiksem.
Tintlased toituvad põhiliselt zooplanktonist, suvel vesikirbulistest. Eriti maitsev on tint kuivatatuna.
Kas teadsid, et:
* Tindi kohalolek näitab head vee kvaliteeti.
* Peipsi tinti ei puhastata, vaid praetakse ja küpsetatakse koos sisikonnaga.
* Suur osa tinte sureb pärast kudemist.
Mul on oma 3 või 4 kg juba puhastatud tinti ja nüüd ei oska ma enam midagi nendega peale hakata. Kindlasti praen ja marineerin aga kas on veel mõni retsept mida võiks proovida. |
|
|
Pille
Nami-Nami peakokk 2010-03-22 19:18:34 |
Lisaks tore artikkel ajakirjas Kalastaja Heli Shpilev: Meie vete püügikalu - meritint. Meritindil (Osmerus eperlanus L.) on rahvakeeli üsna mitu nime, mis enamasti inspireeritud tema eripärasest lõhnast. Lääne-Eestis on teda kutsutud haisukotiks, hobuselihapoisiks, valgehobuse jalaks, tallipoisiks ja nonnipoisiks. Tuntud on ta veel järgmiste nimede all: mõrratint, meretint, tint (tuleneb ilmselt saksakeelsest nimest stint; stinkt = haiseb), tindikala, norss. Inglise keeles smelt, saksa keeles stint, soome keeles kuore, rootsi keeles nors, läti keeles salaka, leedu keeles stinta, poola keeles stynka, vene keeles korjuška. Meritint kuulub süstemaatikas luukalade klassi pärisluuste alamklassi lõheliste seltsi tintlaste sugukonda, kuhu Eesti kaladest kuulub veel ka peipsi tint (Osmerus eperlanus morpha spirinchus Pallas). Kuidas meritinti ära tunda? Ega selles suurt kunsti polegi – meritindil on väga eripärane värsket kurki meenutav tugev lõhn. Mõnel juhul võib see assotsieeruda ka mädaneva kurgiga: “Tunnusse ää kui tint laevas, suur läpadis lahti. Mere tindil o kange ais, aga neid süiasse ikka koa.” (Muhu). Meritint on saleda, meie vetes enamasti alla 30 cm pikkuse keha ja suhteliselt suure ning teravahambulise suuga kala. Soome lahest püütud suurim meritint oli 40 cm pikkune ja kaalus 205 g, Liivi lahe rekordtindi pikkuseks on 31,3 cm ja kaaluks 195,9 g. Selg on meritindil tavaliselt hallikasroheline, küljed ja kõht heledad, soomused kergesti äratulevad ja hõbeläiketa, uimed läbipaistvad. Tema keha on sedavõrd transparentne, et läbi kolju on näha ajusagaraid ning sageli on kudemiseelses staadiumis kala külgedelt aimatavalt läbikumav ka munasari. Kudemisaegselt on meritindi peal ja seljal helmeskate (köbrukesed), mis on märgatavalt tugevamini arenenud isastel. Kuulumist auväärsesse lõheliste seltsi tõendab sabavarrel asuv rasvauim. Kus meritint elab? Meritint ja talle sarnane aasia tint Osmerus dentex Steindacher on tsirkumpolaarse ehk poolust ümbritseva levialaga külmalembesed kalad. Euroopas elab meritint Atlandi ookeani põhjaosas Põhjamere ja Läänemere ranniku suuremate jõgede suudmelähedastel aladel. Poolsiirdekalana koeb ta magestunud lahtedes ja jõgedes. Läänemeres on meritint jääaja relikt, kelle suuremad asurkonnad on Soome lahe idaosas ja Liivi lahes ning Kura lõukas, kuid ta on küllalt arvukas ka Botnia ja Pommeri lahes. Läänemere avaosa süvikualadelt tinti leitud ei ole. Meritindi paiknemine meres on sesoonse iseloomuga ja sõltub ka kala vanusest: vastsed elavad enamasti koelmupiirkondade lähedal rannikumeres ja lahtede madalaveelistes piirkondades, samasuvised ning aastased noorkalad paiknevad hajusalt kogu rannikumeres, suguküpsed meritindid asuvad suvel (alates juulist) sügavamates veekihtides, kus veetemperatuur 2-4oC. Septembriks koonduvad meritindid toitumisrajoonidesse, mis asuvad rannikumere või lahtede sügavaimates piirkondades. Liivi lahes on suguküpse meritindi parimad toitumisalad enamasti 30-50 meetri sügavusel temperatuuri hüppekihi all. Alates novembrist eralduvad suguküpsed kalad (enamasti saabub suguküpsus kolmandal-neljandal eluaastal) noorjärkudest ja kudema mittesuunduvatest isenditest, moodustuvad kudemiskoondised ja algab igaaastane ränne kudealadele. Kuigi meie tindi teekond on tavaliselt ehk sadakond kilomeetrit pikk, alustatakse rännet juba 4 kuud enne kudeaja saabumist. Huvitav on see, et Põhjamere jõgedesse 300-400 kilomeetri pikkust ja pikematki pulmareisi ettevõttev liigikaaslane kulutab reisimiseks ligikaudu sama pika aja. Vahe on vaid selles, et nii pikal teekonnal niisama olesklemist endale lubada ei saa – tuleb aina liikuda, et õigeks ajaks pärale jõuda. Meie rannikumere tintidel on aega laialt käes – varakult kohale jõudnutena talvituvad nad koelmualade lähikonnas. Esimesi kudekarja isendeid on Pärnu lahest, mis on koos Pärnu jõega tähtsaimaks meritindi kudealaks Eesti rannikumeres, püütud juba oktoobris. Massiliselt suundub kudekari koelmualade lähedusse (näit. Pärnu lahe sügavamatesse piirkondadesse) detsembri lõpus. Vahetult koelmutele liiguvad meritindid märtsis-aprillis – sõltuvalt hüdroloogilistest tingimustest, milleks on peamiselt temperetuuriolud ja mageda vee vooluhulgad. Tegelikult on meritinti vähesel määral Pärnu jões juba detsembri lõpus ja jaanuaris, mil isased kalad liiguvad jõe alamjooksule – nii 5-6 km kaugusele suudmest ja sealt tagasi lahte. Mida ta küll sööb, et nii kenaks ja lõhnavaks kasvada? Meritindid toituvad nii zooplanktonist (vees vabalt ujuvatest vähikestest, nektobentosest), põhja kohal elavatest koorikloomadest kui ka kaladest. Varajases nooruses on meelepäraseks palaks enamasti vees vabalt ujuvad vesikirbulised ja aerjalalised vähikesed. Oma elu esimesel sügisel läheb meritindi maim veekogu põhjalähedastes kihtides elavate nektobentiliste loomakeste (enamasti müsiidide) kallale ja kui ta jaks hakkab teistest kaladest üle käima, toitub ta võimalusel just neist. Enamasti satuvad kaladest meritindi hambuliste lõugade vahele mudilad, kilud ja väiksemad räimed, aga ta ei põlga ära ka emakala ega pisemaid liigikaaslasigi. Kes kord juba haardesse satub, see ära süüakse ja pääsu pole, kuna meritindil on hambad mitte üksnes lõugadel, vaid ka suulael ja keelel. Tintide intensiivseim kasv toimub septembrist novembrini, mil põhilisteks toiduobjektideks on müsiidid, aga ka kalad. Talveperioodil meritindi kasv aeglustub. Enamasti võib tarkadest raamatutest lugeda, et kudemise ajal meritint ei toitu ja see on tõesti nii – sel ajal on tal muudki teha. Kudemisrändel olev tint haarab möödaminnes aplalt kõike, mis nina alla satub, kuid ka sel ajal ei lase ta toiduga end teelt kaugele eksitada. | |
|
Pille
Nami-Nami peakokk 2010-03-22 19:22:18 |
Ja Nami-Nami kasutajad kirjutavad: Thredahlia Kuts Sirliiz Eesti ajakirjandus: Postimehes on Britt Roseni artikkel Kummardus tindile (sh tint õlletainas retsept) | |
|
Pille
Nami-Nami peakokk 2012-04-26 08:36:55 |
Triinpvr kirjutab meritindist siin. | |
|
Pille
Nami-Nami peakokk 2015-04-11 20:35:34 |
PepeKala müüs Viimsi Taluturul värsket meritinti. Ostsin, puhastasin, maitsestasin soolaga ja veeretasin rukkijahus, siis praadisin või-õlisegus. Maitsev oli!
|
|
Foorum