2010. aastal õnnestus mul esmakordselt olla inimese sünnipäeval, kel täitus 100 eluaastat. Vanaema Anna istus ahjul – jalas villased sokid, käes roosid ja kirkavärviline kaart kirjaga "Õnnitleme 100.sünnipäeval". Oli kummaline tunne: sa vaatad silmadesse, mis on näinud tsaariaega, Esimest maailmasõda…
Mõni nädal enne seda olime fotograafide Birgit Püve ja Annika Haasiga külas 103aastasel Stepanidal. Teate, millega Steshka mulle kõige enam meelde jäi? Oma naeruga. Habras, kuid käbe mutike laulis oma lemmiklaulu: "Эх, загулял, загулял парень молодой, молодой", jättis siis laulmise katki ja puhkes naerma. Naeris kaua, nakatavalt ja eriliselt elujaatavat naeru… Aga 99aastane batjushka Ambrosi, jutustades oma lugu, kordas ikka ja jälle tänulikult: "Tänan tähelepanu eest!".
Milles seisneb vanausuliste pikaealisuse saladus? Kindlameelses vaimus, näoga usu poole pööratud elus, austuses aja vastu, töökuses? Aga vahest hoopis õiges toitumises? Eesti vanausuliste road on väga lihtsad ja samas maitsvad. Lihtne, kodune maatoit viib meid tagasi juurte juurde ja sel on tallel hoitud pärandi maitse…
Tegelikult on Peipsiääre vanausuliste külad tõesti nagu Venemaa salasaarekesed Eestis. Seal kohtab veel seda kõige ehedamat, tõelisemat venepärasust, mida ei näe enam kõikjal Venemaalgi.
Esiteks, kahe sõrmega risti ettelöömises. Patriarh Nikoni saatuslike reformide (1650 – 1660) käigus muudeti sõrmede asetust risti ettelöömisel. Sestpeale pidi seda tegema kolme sõrmega: kokkupandud kahe esimese sõrme ja pöidlaga. Vanausulised aga löövad risti ette kahe sõrmega. Nende selgitus on selline: risti lüüakse ette Kristuse ristilöömise mälestuseks ning see sümboliseerib Kristust – Jumalat ja inimest. Seda tehakse kahe sõrmega, et tuletada meelde, et ka sina olid osaline Jumala ja inimese ristilöömises. Kolme sõrmega ristisümboli kujutamisel asendatakse aga Kristuse märk kolmainsuse (Isa, Poja ja Püha Vaimu) märgiga, mis annab vanausulistele alust "nikoniaanlastele" ette heita, et need löövad niiviisi risti kolmainsuse enda.
Vanausus on säilinud veel üks tähtis erinevus, nimelt maani kummardamine. Pärimustel oli ja on vanausuliste jaoks tohutu tähtsus. See, mida antakse edasi suust suhu vanaisalt isale ja isalt pojale, ongi tõde. Traditsioonid olid vanausulistele liiga kallid, et neist lahti öelda. Seda enam, et nende arvates käskisid reformid "kolmainsuse risti lüüa". Siit tuleb veel üks põhimõtteline erinevus. Kui Venemaa õigeusu kiriku silmis oli tsaar Jumalast määratud valitseja, võim aga jumalik, siis vanausuliste meelest ei saanud võim, mis nägi ette iidsetest kommetest loobumise, tulla Jumalast. Tsaar – tema oli vaimne Antikristus, kes oli saabunud võimu kujul.
Tänapäeval võib vanausulisi vaadelda kui iidsete tarkuste hoidjaid. Kusjuures see väljendub ka kõige tavalisemas igapäevaelus. Näiteks teab iga venelane, et ämblikke ei tohi tappa. Aga miks, ei mäleta enam keegi – lihtsalt vanaema ütles nii. Vanausulised teavad vastuseid "rahva mälu" küsimustele. Ämblikku ei tohi tappa, kuna pärimuse järgi oli just tema see, kes kudus võrgu, et varjata kohta, kus peideti väikest Kristust.
Vanausulised paluvad laudaRaamat "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda" (ilmus 2011.a) sündis eelkõige tänu fotograafidele Annika Haasile ja Birgit Püvele, keda lummas Peipsiäärne kant ja vanausuliste elulaad. Meie soov oli jäädvustada oma väljaandega meie kõigi kaasaegsete tänast päeva – teha stoppkaader inimestest, kes hoiavad oma tõdesid nii suure pühendumisega. Kuid meie tahtsime teha seda maitsekalt!
Siit ka retsept:
Kui külades algab õunauputus, levib majades õunapiruka lõhn. Järgneva retsepti järgi valmistatud pirukas tuleb maitsev ja terve ahjuplaadi suurune.
Taina valmistamiseks läheb vaja:
1kg jahu
0,5 l piima
50g pärmi
150 g taimeõli
3sl suhkrut
1tl soola
Katteks:
8-10 suurt õuna (eelistatud magushapu sort)
1dl suhkrut
Soovi korral kaneeli ja mett
3 munarebu
Lahustage pärm soojas piimas. Jätke 15 minutiks seisma. Seejärel lisage õli, suhkur, sool ja jahu. Segage ühtlaseks tainaks ja laske 40-60 minutit kerkida.
Samal ajal valmistage kate. Selleks koorige õunad ning puhastage südamikest (õunu võib kasutada ka koorimata, kuid siis ei ole tulemus nii õrn). Lõigake õunad õhukesteks lõikudeks.
Kui tainas on kerkinud, sõtkuge see läbi ja rullige ahjuplaadisuuruselt lahti. Pange plaadile ja laduge ridamisi peale õunaviilud. Riputage üle suhkru ja soovi korral ka kaneeliga. Määrige pealt munarebuga (ning niristage nurkadesse pisut mett, et pirukas lõhnaks veelgi paremini).
Seejärel pange 200 kraadini soojendatud ahju ja küpsetage 20-30 minutit.
Seesama kokaraamat "Peipsi veerel ..." on minu jaoks seni üks südamlikumaid kokaraamatuid üldse.
Foorum