Postitus ilmus algselt da Vahtra Residence toidublogis.
Paljud märgid näitavad, et kõige lähemal ajal toimub ka Eestis järjekordne toidurevolutsioon, mis seekord tuleb paljudele inimestele pisut ootamatus teemas: nimelt õlletootmises. Siit ja sealt nurgast saabub infot, et hiljuti on Eestis tootmist alustanud või lähemal ajal alustamas kümmekond uut õlletootjat, kelle kohta käib märksõna microbrewery ehk siis väikepruulija.
Juba on tootmist alustanud Põhjala pruulikoda (Öö, Rukkirääk, Valge laev jt) ning Õllenaut (Simko Eil, Eesti Rukki Eil, Humala padrun jt), Vormsi väiketootja Metsamees, kes pruulib küll tegelikult Koerus, Tallinnas tegutsev Hampelmann, mis pruulinud selliseid huvitava nimega jooke nagu Armastuskiri Ladina-Eestist ja Jooksja riist ei pea vett, peagi on müügile jõudmas Pöide toodang, Keilas tegutseb Lehe pruulikoda, väiksemas ringis Kurisoo pruulikodu ja kuuldavasti on nimekirja lisandumas terve rida muid väiketootjaid. Lisaks sellele on tekkinud huviliste ringid, kes kõik kodus väikeses mahus midagi teevad, saavad kokku ja oma toodangut võrdlevad, umbes nagu mõni käsitööring, ainult et niplamise asemel pillutakse termineid nagu Cascade, Amarillo, Willamette jne.
Netis on ka mitmeid õlleblogisid, nagu näiteks see, see, see või see ja mitmetel lehekülgedel müüakse igasuguseid tarvikuid ja vidinaid.
Mille poolest nende tootjate õlu üldse eristub ja miks selline asi üldse juhtunud on? Ja mis kõige tähtsam, miks peaks sellise õlle eest maksma 2 või 3 või lausa 4 eurot 0,33 l pudeli eest, kui poest saab õlut ka euro eest või vaat et odavamaltki? Juba praegu on mõnel pool müügil koguni selliseid õllesid, mille tavaline väike pudel maksab üle 20 euro.
Üks põhjuseid on kahtlemata mood, sest väikepruulimine pole mingi eestlaste leiutis. Aga väikepruulimine pole ainult hipsterlik meelelahutus. Väikepruulijate liikumine on alanud USA-st, mis on ehk pisut üllatavgi, sest paljud inimesed ei seosta Ameerika Ühendriike mitte hea õllega, vaid vaat et kõige halvema õllega, mida üldse võimalik välja mõelda. 1970ndate aastate lõpuks see oligi üsna tõsi, USA-s oli järgi kogu riigi peale üksnes 44 õllevabrikut ja nende toodang oli võrdlemisi üheülbaline - lahja hele õlu, mida suures koguses juua. Vastuseisuks sellele hakkas tekkima USA loode- ja kirdeosas hulk väikepruulijaid, kes katsetasid erinevaid linnaseid, humalaid ja pruulimismeetodeid, mis olid pärit erinevatest Euroopa riikidest või ka kohalik omapära. Eks geograafia räägib enda eest - Kirde-USA (ehk siis peamiselt Uus-Inglismaa) on kõige euroopalikum osa Ameerikast ja Loodeosariikides on tugevad veinitootmistraditsioonid, mis ka õlletootmisel kasuks. 1980ndate teises pooles toimus sel alal tõeline plahvatus, 1993. aastal oli väikepruulijaid juba ca 500 ja praeguseks on USA-s umbes 2600 väikepruulijat, kes kokku toodavad üle 4000 sordi õlut. Üksnes mullu lisandus turule ligi 500 uut õllesorti ja eri andmetel on alustamas veel 1000-2000 uut väiketootjat. Enamik neist õlledest Euroopasse ega Eestisse ei jõua, sest (peale transpordikulude faktori) tootmine on väike, nõudlus küllaltki suur ja pea kõik juuakse ära kohapeal (mõne erandiga, mida leiab ka mõnedes Eesti pubides ja erialapoodides nagu Drink shop, Pudel, Gambrinuse Õllepood nr 1 Tartus jt). Eraldi peaks küll mainima, et enne mõningaid õlleentusiastide pubisid tegid otsa lahti maaletoojad, kelle toodangut sai varem osta peamiselt Stockmanni alkoholiosakonnast. Vahepealsete aastatega on niipaljukest siiski muutunud, et näiteks Mikellereid ja Brewdoge näeb ka juba muudes poodides. Väikepruulija lipukirjaks on väike maht ja suurem rõhk kvaliteedil. Samas kui tootjaid tekib juba nii palju kui USA-s hetkel, siis kõik ei kipu enam turule ära mahtuma ja tulevad ka pankrotid.
Ilmselt on Eesti oludes tähtis lahti seletada, kes üldse on "väike". A le Coq ja Saku on väikesed kui neid võrrelda Carlsbergi või Budweiseriga, kuid väiketootjatega võrreldes on nad siiski hiiglased, kes toodavad võrdlemisi igavat õlut. USA-s loetakse väikepruulijaks pruulikoda, kus toodetakse aastas vähem kui 1,8 miljonit liitrit õlut. Võrdluseks võib öelda, et Eestis toodetakse aastas praegu umbes 130 miljonit liitrit õlut, millest ca 25% müüakse Soome õlleturistidele. Suurim tootja on A le Coq, pisut jääb maha Saku, kellel kahel on kokku pea 90% turust. Võtame aga võrdluseks näiteks Sillamäe õlletehase, kelle toodang on ca 200 000 liitrit aastas - nemad on selles mõttes täiesti ehtsad väikepruulijad. Samas näiteks Viru Õlu väiketootja nime alla kuidagi ei sobi. Veel on Saaremaal Pihtla pruulikoda, mis varustab saaremaise moega koduõllega peamiselt mõningaid pubisid ja suviseid väliüritusi, olles mahu poolest samuti väikepruulija.
Aga eri riikides numbrid vahelduvad, näiteks Jaapanis on väikepruulija aastane tootmismaht ainult kuni 60 000 liitrit, mis on oluline aktsiisi maksmisel - kui tootmine on üle selle, on maksud palju kõrgemad. Selle suurusjärgu tootjate kohta kasutatakse vahel ka eraldi sõna nanobrewery, nanopruulija. Lisaks on ka meil paar brewpubi ehk kõrtsi, kus toodetakse õlut väikeses koguses kohapeal (Beerhouse). Enamikes kõrtsides on see nn majaõlu paraku lihtsalt mõne suurema vabriku suvaline joogike, millest suure osa puhul on kahtlus, et lihtsalt segati üht heledat ja üht tumedat õlut kokku. Ühes Tallinna vanalinnas asuvas pretensioonikas pubis aga räägiti pärimise peale iga töötaja poolt erinev lugu (valmistavad ise, tellivad maalt, maja renoveerimisel leiti 16. sajandist pärinev retsept jne), nii et kokkuvõttes usaldust küll ei tekkinud.
Õllerevolutsiooni üks keskseid mõtteid on see, et õlu ei ole lihtsalt see kraam, mida karvikud joovad poe juures pingil, vaid õlu on täiesti salongikõlbulik jook, millel on maitsevarjundeid sama palju kui veinil ja seda võibki juua veini asemel toidu kõrvale. Eestlased on harjunud jooma heledat lager-tüüpi õlut, mis enamati on üsna ühesugused nii Tartus, Vladivostokis kui Montevideos. Mõned suuremad õlletootjad on uuest õllerevolutsioonist lausa solvunud, kuna on ilmunud välja sildid stiilis "siin Sakut ei müüda". Jah, eks 90ndatel tegidki Saku ja A le Coq suure töö ära, et meilgi oleks saadav euroõlu. Paraku euroõlust enam ei piisa, vaid nüüd tahetakse enamat. Samas ei maksa muidugi liialdada - see tavaline hele õlu ja suured massitootjad jäävad ka edaspidi turu valitsejateks, lihtsalt nõudlikumal huvilisel on nüüd märksa suurem valik. Lager-tüüpi õllede asemel on väikepruulijate seas enimlevinud õlletüübid ale, IPA, stout, bitter, loodetavasti tulevikus ka sellised asjad nagu geuze, blonde, bruin jne. Samuti ootan pikkade silmadega, millal jõuab Eestis müügile esimene kodumaine nisuõlu (täpsustus - esimene joodav nisuõlu, sest need senised suurtootjate katsetused on olnud kehvad. Eriti tekitab küsimusi ebaõnnestumine nimega Le Mans.). Ma küll ei teeks lager-tüüpi õlut ka päris maha, sest näiteks sauna järel on lager või pilsner janu vastu siiski parem kui aeglast nautimist eeldav jook.
Päris paljudele uued nö käsitööõlled ilmselt ei maitsegi, sest need on liiga erinevad. Kui seni pilsnerit ja orikat joonud inimene ostab kohe 15-eurose laagerdunud õlle või ka märksa lihtsama ja odavama keskmise IPA, siis suurima tõenäosusega ta jätab selle pooleli ja ehk isegi vihastab. Praegu on üks suuremaid trende äärmiselt jõulise humalamaitsega õlled (sarnaselt pipramaailma Scoville´i indeksiga kasutatakse lausa nö humalatugevuse indeksit IBU, mis näitab happesisalduse järgi õlle kirbust), kuid sugugi mitte kõik väikepruulijad ei tooda üksnes humalapomme, mis sageli tunduvad ka näiteks minule liiga kibedapoolsed. Päris palju kostab ka hääli, et liigse humala rõhutamisega rikutakse asi ära ja peletatakse osa potentsiaalseid huvilisi eemale. Konservatiivsemad veinisõbrad armastavad ju ka sageli kuulutada, et parim vein on ikkagi burgunder, aga eks ta on maitse asi, mitte mingi absoluutne tõde. Maailm on avar ja võimalusi palju. Väikepruulimine ei tähenda siiski ka seda karmi pärmimaitselist kõhulõhkujast saare õlut ega magusapoolset tumedat Lõuna-Eesti märjukest, vaid tootmine käib ikka korralike seadmetega. Üks põhjuseid väikepruulimise levikuks ongi see, et kerge vaevaga on võimalik praegu välismaalt tellida endale sobiva tootmismahuga väikese pruulikoja sisseseade, kõik seadmed on olemas vastavalt mahtudele, lisaks saad tellida humalad, linnased jne. Siin tuleb küll nentida, et väikepruulijad tellivad suurema osa toorainest välismaalt, sest Eestis veel selliseid linnaseid ja humalaid lihtsalt võtta pole. (Olgu küll öeldud, et seda teevad ka suuremad tootjad ja kunagi Pärnu tehas tõi isegi kogu vee mujalt sisse, vist Sakust). Loomulikult pole ka kõik väiketootjad puhas kuld ja samas võib põlve otsas tehtud asi olla parem kui see, millel peamiselt pakendile või turundusele rõhku pannakse. Ma ei poolda ka suhtumist, et kõik suurtootjad on pahad ja kõik väike on automaatselt hea ja õilis. Näiteks meenub kohe paar väikest "muu produkti" tootjat, kelle tootmistingimused olid nii jõledad, et nende toodangut ma küll enam ei prooviks, aga õlletootjate kohta ma nii täpselt ei tea. Aga mitmekesisus on kindlasti hea.
Aga milles siis õieti õllerevolutsioon seisneb, kui on ette kindel, et suurem osa jätkab sama moodi? Ma loodan, et see tähendab seda, et tootjaid tuleb veel tublisti juurde ja kümne aasta pärast on võib-olla 30-50 väiksemat tootjat. Et iga eneseuhkust ja eesmärke omav pubi või restoran peab auasjaks, et tal on pakkuda ka mõne väiketootja õlut (ja et tal oleks jaksu vastu seista suurema tootja pakkumisele, et kui ainult tema õlut müüakse, annavad nad tasuta külmiku). Et väikese vaevaga on saadaval väga erinevaid väiketootjate jooke ja samas loota, et nad ei mandu supermarketi ketti saamise nimel, nagu väiketootjatega oleme näinud juhtumas mõnede teiste tootegruppide puhul. Ja mõni ehk saab aru, et viie kaheliitrise Double Bocki kulistamise asemel piisab ka ühest või kahest klaasist huvitavamast käsitööõllest. Ehkki realistiks jäädeks on see viimane ilmselt üsna võimatu soov...
Muide, sarnaseid väiketootjaid nagu õllede puhul on üha rohkem tekkimas ka viskitootjate hulgas. Nii on mitmed omad viskivabrikud avatud hiljuti nii Rootsis kui Soomes, sest nüüd on saadaval väiksema mahuga tootmise seadmed. Kuuldavasti podiseb juba ka Eestis esimene kodumaine viskitegu, mis aga veel vajab küpsemiseks aega. Olen kindel, et kümne aasta pärast on esimesed üks või kaks Eesti viskit saadaval. Jääme huviga uudiseid ootama!
Foorum