Näitusel saab tutvuda sellega, kuidas ajaloos on muutunud arusaamad ilusast ja kombekast kehast, kuidas riik on kodanike kehasid arendanud ja kontrollinud ning mil moel on nihutatud inimese füüsiliste võimete piire. Suur osa näitusest on pühendatud inimkeha ja toidu suhtele ning muutuvatele arusaamadele heast või halvast, sobivast või sobimatust toitumisest.
Ajaliselt haarab väljapanek pikka perioodi muinasajast tänapäevani, kuid visuaalselt on ekspositsioon vaheldusrikas. Näha saab nii mitmesuguseid toiduvalmistamise riistu ja sööginõusid kui ka küllust ja nälga kujutavaid kunstiteoseid, eri aegade toidureklaame, plakateid ning filmikatkeid.
Pikemalt ja põhjalikumalt on juttu Eesti toidukultuuri alustaladest – liha- ja taimetoidust, soolast ja viinast. Põlluharimise algusaegadest peale said rahva argitoidus keskse koha tera- ja köögiviljad. Rukkileiva tähtsus on üldteada, kuid ka odrapudrul, -kakkudel ja odrast pruulitud õllel on olnud lisaks toiteväärtusele rituaalne tähendus.
Liha oli aastasadu ihaldatuim peotoit nii siinse baltisaksa eliidi kui ka lihtrahva laual, see seostus võimu ja küllusega. 19. sajandi lõpukümnenditel aga hakkasid arusaamad õigest ja heast toidust muutuma. Teadus- ja haritlasringkondades võtsid maad ideed taimetoidu kasulikkusest, aga ka loomade tapmise ebamoraalsusest.
Sool on olnud Eestis kõige tähtsam maitseaine, soolamine üks peamisi toidu säilitamise viise, samas on soolale omistatud maagilist jõudu ning raviomadusi. Tänapäevane suhtumine soolasse on vastuolulisem, sest selle liigtarbimine põhjustab mitmeid terviseprobleeme. Kui keskajal oli viin imet tegeva arstimi staatuses, siis uusajal hakati selles nägema hoopis tõveallikat, 19. sajandil sündinud karskusliikumine rääkis juba viinakatkust.
Moodsad arheoloogilised meetodid võimaldavad üsna täpselt kindlaks teha, kuidas meie esivanemate menüü mõjutas nende keha suurust, luude ja hammaste tervist. Näiteks tekkisid probleemid hambakaariesega siis, kui hakati rohkem sööma teraviljatoite. Luustikus peegelduvad nii alatoitumus, mürgistused kui ka ühekülgsest toitumisest tingitud haigused nagu podagra.
Luude ja hammaste keemilised analüüsid räägivad seda, kas söödi rohkem taimi, liha, kala või piimatooteid. Seda infot täiendavad toidunõude seintesse ladestunud molekulide analüüsid, mis näitavad, millist rooga neis valmistati.
Toitumise kvaliteet mõjutab ka kehapikkust. Näitusel saab võrrelda oma pikkust nii muinasaegse kui ka 19. sajandi ja tänapäevase keskmise eesti mehe ja naise omaga ning leida vastuseid küsimustele, kas pikkust mõjutab haridus, kas pikemad on linna- või maainimesed, kus elavad kõige sihvakamad eestlased jne.
Näituse kuraatorite ja disainibüroo Velvet koostöös valmis kehanäituse toiduosasse ainulaadne eksponaat – ajalooliste menüüde digilaud. Külastaja saab ise "ajaratast" pöörates tutvuda kuueteistkümne argi- ja peolaua toidu-joogivalikuga alates kiviajast ja viikingiajast, läbi kesk- ja uusaja kuni nõukogude aja lõpuni.
Näha saab originaalmenüüsid, nende tänapäevast kirjapilti, samuti ajaloolisi jooniseid ja fotosid. Nii on näiteks võimalik uurida 16. sajandil Tallinna Jaani seegis elanud vaeste santide toidusedelit, Estonia teatri avamise menüüd 1913. aastast, Eesti Laskurkorpuse võitlejate katelokkidesse jagatud toitude kirjeldusi või ka Viru hotelli Inturisti restorani hõrgutisi.
Miks mitte proovida koduski järgi 1937. aasta Eesti Vabariigi 19. aastapäeva pidulikku menüüd või katsetada, kuidas maitseb tänapäevastele koolilastele 1960. aasta Karepa pioneerilaagri söökla toit.
Nii suurtele kui ka väikestele toiduhuvilistele on koostatud graafiline ajajoon erinevate toiduainete Eestisse jõudmisest ja siinmail kohanemisest. Näiteks saab teada, et keskajal saabusid siia sibul, porgand ja riis ning vürtsid, pärast suurte maadeavastuste algust aga tomat, kartul, tee ja kohv. Nii mõnegi toiduaine kohanemine on aga olnud pikk protsess, näiteks suhkur tuli Eestisse juba 14. sajandil, ent igapäevasel toidulaual hakati seda kasutama alles 19. sajandi lõpupoole.
ERMi näitus räägib sellest, kuidas keha on ühtaegu isiklik ja intiimne ning avalik ja kultuuriline. Normid ja ideaalid muutuvad ajas, kuid alati jääb meile kõigile võimalus valida, kuidas oma kehasse suhtuda ning enda ja teiste kehakogemust väärtustada. Muuhulgas loodame aidata külastajatel mõtiskleda oma igapäevase toidu ajalooliste juurte ja globaalsete seoste üle.
Näitus "Õige keha, vale keha?" ootab külastajaid ERMis teisipäevast pühapäevani kell 10-18. Näitusele pakub täiendust mahukas kataloog nii eesti kui ka inglise keeles.
Lastele ja õpilastele toimuvad temaatilised haridusprogrammid, igakuiselt korraldame nii kuraatorituure kui ka temaatilisi vestlusõhtuid koos tuuriga näitusel.
Foorum