Simon Majumdari "Minu maailma maitsed" (kirjastus "Tänapäev", 2009) on kirjeldus ühe mehe maailmarännakutest, kus ta proovis süüa võimalikult palju võimalikult erinevat ja võimalikult maitsvat toitu. India-Walesi segaperest pärit Majumdar on gurmaan, ja nagu ta kirjutab, on rohkem kui üks naine ta maha jätnud sellepärast, et ta ei suuda oma arvamust viletsa toidu või veini kohta endale hoida. Aasta jooksul käis ta kolmekümnes riigis, kus proovis kohalikku toitu koos kohalike inimestega. Sissejuhatus kõlab paljutõotavalt, kuid edasi lugemisel ind kaob.
Majumdar on väga vaimukas, viskab võrdlusi ja märkusi, kuid need tunduvad ometi punnitatuna ja eelkõige ebaoriginaalsetena. Ka ei ole see raamat, kus saaks palju teada eri maade toitudest ja toidukultuurist. See muidugi ei olnudki autori eesmärk, tema soovis kirjeldada oma isiklikke elamusi. Majumdar kirjeldab pikalt konkreetseid söömaaegu ja hulka toredaid inimesi, kellega neid pidas. Sarnase raamatu kirjutas mõned aastad varem Anthony Bourdain. Selle lugemisest on juba mõned aastad möödas, kuid mäletamise järgi oli "Koka rännakud" palju kaasahaaravam lugemine. Kuigi Majumdar on oma toitumise koha pealt väga kirglik, ei suuda ta lugejat kaasa haarata ja jätab tihti lihtsalt külmaks.
Tõlke üle on juba palju pahandatud, minu arvates pole tõlkija Kadri Mäger oma tööd lihtsalt üle lugenud. Raamat on täis konstruktsiooni- ja hooletusvigu, sõnad on küll eesti keelde ümber pandud, kuid eesti keel see siiski veel pole. Sisulise poole pealt siiski tundus, et tööd on tehtud, joonealuseid märkusi on palju, vähemasti on tõlkija uurinud, mida see või teine toit endast kujutab. Aga mida tegi toimetaja? On lauseid, millel pole saba ega sarvi ja täiesti silma karjuvaid vigu.
Kahju, et heast ideest on esmalt autori lähenemise ja seejärel viletsa tõlke ja toimetamise tõttu suurem osa kaduma läinud. Samas ei ole "Minu maailma maitsed" ka täiesti lootusetu teos, siit leiab ühe inimese subjektiivse sissevaate teiste rahvaste eluolusse, millest eriti värvikad on tema elamused Hiinas, seda nii toidu- kui ka näiteks peldikukultuuri koha pealt. Tänuväärne on autori püüd rehabiliteerida oma kodumaa toitu, nii käib ta Suurbritannia ja Iirimaa väikestes juustu- ja pirukavabrikutes, kuid ühe Iirimaa pubi lõunasöök kinnitab siiski reeglit (paneeritud kana, ahjukartul, kartulipuder (ehk tänane aedviljavalik), rasvas praetud banaan, kõrvale margariiniga kaetud saiaviilud). Veel proovib ta koeraliha, madu, kiirelt praetud rotte, et lugejatele öelda - mina olen need nüüd ära proovinud ja teie seda enam tegema ei pea. Ühe suurema elamuse saab autor aga siitsamast lähedalt Soomest, kus söödud värske kevadise keedetud kartuli ta oma reiside üheks tipphetkeks ülendab. Jah, kahju on inimestest, kes sellise asja söömiseks võõrsil käima peavad, ja hea meel iseenda üle.
Minust paremat kätt istus vanaldane meesterahvas, kes tellis leti taga olevalt kokalt toitu, mida polnud lindil. Ta ahmis selle sisse märgatava isuga ja tellis uue. See oli ilmselgelt midagi head, seega näitasin žestidega, et soovin endale sama.
Kokk vaatas mind väga kahtlevalt, kui asetas minu ette taldriku, millel oli äädikaga maitsestatud riisikuhila otsas rasvane punnis paunasarnane ollus. Pistsin selle tervelt suhu ning pidin peaaegu naabri täis oksendama, enne kui suutsin selle salvrätiku sisse poetada. Kokk huilgas naerust ja siis näitas märke, mis ilmselt tähendas ujuvat kala ja millele järgnesid masturbeerimisliigutused, mis on tuttavad igale väravavahile Suurbritannias. Hiljem näitasin Yukale oma toidust pilti. Tema naeris veel valjemini.
"Simon, sa sõid tursaspermat." (lk 81)
Nagu traditsioon nõudis, luges Pertti ette lõigu maa-andide jagamise rõõmudest ja siis hakkasime õgima. Meeldejääv söömaaeg, kus pea kõik, mis laual, oli pärit nende maalt või taevast pea kohalt. Kõige muu hea hulgas olid värsked isekasvatatud pisikesed kartulid. Pistsin neist ühe endale suhu. See oli parim kartul, mida ma eales olen saanud. Kartul ei vajanud enda kõrvale mingit soola ega võid, vaid oli magus kui maius ning tunnistan, et aeg-ajalt hiilisin laua ligi, et juurde võtta. Sõime seni, kuni meid võis laua juurest eemale veeretada, ning suundusime siis elutuppa, et juua teed ja süüa õunakooki. "Minu maailma maitsed" räägibki just sellistest hetkedest, kus istun koos inimestega, kes veel hiljaaegu olid täiesti võõrad, ent nüüd jagavad minuga oma parimat toitu. (lk 128)
Teised kirjutavad:
Love Asia
EPL, Peeter Helme
Õhtulehe blogi
Raamatuarvustus ilmus esmalt Tiina blogis Bukahooliku märkmed.
Foorum