2018. aastal kirjutas Marju meile oma Egiptuse-reisist.
Olin Šotimaal neli päeva. Ega rohkem vaja polegi, et Šotimaa müstilisest ilust osa saada. Lennuk maandus Edinburghis, kus sai rendiauto nina keeratud otse põhja, Highland`i. Nagu kirjutab Marion Jõepera "Süda seljakotis“, on Šotimaa mägedel oma kuju, loomus ja karakter, mille sarnast ei laia kuskilt mujalt maailmas. Maastik on inimtühi, reljeefne ja mütoloogiline. Udukeeled limpsivad puude latvu ja madalad pilved ripuvad järvede kohal.
Kuigi reisi eesmärk ei olnud tippude vallutamine, sai juba teisel päeval matkatud Ben Nevisele. Õhk oli niiske ja kerge hingata. Temperatuur ei lange ka öösel alla 15kraadi ja seda septembris. Jõudsime teha esimese pubisöögi (fish and chips) idüllilises Culrossi külas, vaadata üle Stirlingi kindlus nii seest kui väljast, teha degustatsioon Aberfeldi viskitehases, käia Bondi radadel, kuninganna vanaema Glamise lossis ning broneerida külastus Rosslyni kabelisse, mis Brown’i “Da Vinci koodis” sai maailmaajaloo ühe lahendamata müsteeriumi – Püha Graali peidupaigaks. Ja seda kõike väga rahuliku kulgemise juures. Pole just palju riiklikke institutsioone maailmas, kes oma vapiloomaks paneks muinasjututegelase, ükssarviku. Suhtluskultuur on britilikult stressivaba. Ajalugu rikkalik. Lõputult ainest filmiloojatele ja romaanikirjanikele. Šotimaa maastik on nii lõõgastav ja inspireeriv, et mõistan täielikult, miks kuninganna just Šotimaal oma hinge kosutamas käis ja selle ka oma elu viimaste päevade pelgupaigaks valis.
Šotimaa hommikusöök sarnaneb klassikalisele briti omale. Munad, tomatid, peekon, oad on kõik õige valik. Vürtsi ja iseloomu lisavad kartul, haggis ning black pudding ehk verikäkk, millest lõigatakse paksud viilud. Sealne "verikäkk“ sisaldab rohkelt teravilja, aga on pigem mahlane ja maitselt väga mahe ning meeldiv. Eraldi tähelepanu vajab haggis, sest seda sai proovitud igal pool ja igas variandis. Traditsioonilist haggist tehakse lammaste siseorganitest, tundub õõvastav, aga tegelikkuses mahe ja maitsev.
Armastan alati teha natuke eeltööd, et kus ja mida süüa. Kohalike sotsiaalmeedia aitab. Viskasin pilgu ka oma alatisse teejuhti - A Guide to where the best chefs eat! Meeldiv on sattuda ka spontaanselt pubidesse ning tee-baaridesse.
Nr 1 elamuseks sai Edinburghis asuv "kartulipudrubaar“. Selliste briti "kettidega“, mis on spetsialiseerunud, on mul alati head kogemused olnud. Ametiliku nimetusega Makars Mash Bar pakkus meile unustamatuid elamusi kartulipudruga oskuslikult sobitatud lamba, haggise, veise ja vorstikestega. Kõik parimast kohalikust toorainest. Et teil ka suu vett jooksma hakkaks, ütlen ainult niipalju, et haggis oli valmistatud mitte lamba vaid hoopis kohaliku rohumaaveise organitest ja serveeritud rohelise pipra, sinepi, koorekastmes pastinaagipüreega.
Nr 2 mereanni restoranid. Šotimaa veekogude saak on rikkalik alates kuninglikust homaarist ja lõpetades kõige väiksemate karpidega. Ja värske. Häbiga pean tunnistama, et ma ühtegi ei jõudnud. Aga ka kohalikus pubis saab kuulsaid Shetlandi "musseleid“. Põhimõtteliselt on kõik järved ja lahed oma asukate poolest kuulsad.
Nr 3 pubi-kultuur on kõrge ja igal pool ootavad hiigelsuured portsud maitsvat toitu, väga head käsitöö-õlled ning lai valik väga häid viskisid. Lisaks suhtluskultuur ja teenindus, mis on igal poolülivõrdes meeldiv
Šoti köök on Nami-Namis väga hästi esindatud, sest Nami-Nami eestvedaja Pille Petersoo elas seitse aastat Šotimaa pealinnas Edinburghis ja on selle köögiga ja toidukultuuriga läbi ja lõhki tuttav. Alustuseks leiad Nami-Namist muidugi väga hea hägiseretsepti. Juhised fish & chips tegemiseks on meil ka olemas - vihjeks veel seda, et Šotimaal kasutatakse enamasti kiltturska (ingl. k. haddock). Toeka briti hommikusöögi retsepti leiad siit.
Foorum