Sel korral kirjutab oma Egiptuse reisi toidumuljetest toidufanaatik ja -blogija Marju Lipand. Marju blogib aadressil Minu Sahver. Tavaelus töötab Marju kindlustusektoris äriklientide müügijuht.
Sel sügisesel koolivaheajal otsustasin endalegi ootamatult reisida nädalaks Egiptusesse. Egiptus on ju maa, kus ainus turvaline valik on paketireis politsei-eskordi saatel ja see minu vabadust armastavale reisijahingele ei meeldi. Miks Egiptuses käimist häbenetakse, kellele üldse meeldiks mustus, prügi, vaesus, hotellide tehislik maailm, maailma kõige tüütumad kaupmehed, sumeda öise tänavaelu ja kohvikute puudumine? Riigis on 3 nimetamisväärt restorani ja need asuvad ka päevateekonna kaugusel Kairos? Minu hedonistlik pool tahab ju, et lapsed tunneks etiketti, sööksid hariduslikul eesmärgil koos vanematega peenetes restoranides, kus kõvasti rääkimine on keelatud, puudub lastemenüü ning toiduks pakutakse vaid frititud kalanahka..
Õnneks tunnen Teelet, kes lastega veetnud Egiptuses mõnedki sukeldumishooajad. Ilmateade tõotas terve nädal päikest koos 30-kraadise soojusega ning ees ootas ainult 5 lennutundi. Tegelikkuses on Egiptus ajaloo aardelaegas, inimkonna häll, kontrastide maa. Punase mere korallid koos kõige värvilisemate kaladega on kohe hotelli rannas, lihtsalt jalutad veidi läbi mere. Hotellid on purskkaevudega idamaised lossid otse 1001 öö muinasjutust, mille aiad on nii suured, et esimestel päevadel läheb vaja kaarti ning juba lõunaks näitab pulsikell 10 000 sammu.
Basseinide ja veeatraktsioonide avastamist jagub nädalaks, spordiväljakuid on igas suuruses, lapsed on kogu aeg õnnelikud. Kõik räägivad ladusat inglise keelt, leiame uusi rahvusvahelisi sõpru, meid kantakse teenijaskonna poolt sõna otseses mõttes kätel. Hotelli ristime kohe "kiisuparadiisiks" filmist "Cats and Peachtopia" ning hotellist kaugemale reisides avastame, et sealne veemaailm, kõrb, templid, Niiluse-äärne on omakorda eksootilised kaadrid Bondi filmist.
Hommikuti tundus, et iga päev on pühapäev. Aega oli, et pikka hommikusööki nautida. Värskelt küpsetatud lameleivad, värskelt pressitud mahlad. Kokad seisid rivis pannkoogi- ja sõõrikupannide taga. Järjekorras sai oodata soovitud küpsuses härjasilma. Või algas hommik kahe muna omletiga, mille valmistamise jälgimine sarnanes topsimängule, kus vaid mängujuht teab, millise topsi alla (panni peale) on Sinu oma peidetud. Muna kõrvale sai tõsta vürtsikaid tomatikastmes köögivilju. Mis kõik kokku maitses täpselt nagu shakshuka, millest isu täis ei saa vist iial.
Roheline egiptuse melon oli eriti mesine ja väga suurte tükkidena värskelt lahti lõigatud. Juustuvalik oli hea ning jogurt oli juba meega maitsestatud. Vältida tuli rohkeid marineeritud köögivilju, mis olid juba nädalaid tagasi avatud purkidega ringluses ja kohvi asemel tuli juua Aafrikas laialt levinud lahustuvat Nestle't. Hotellis oli main-restaurant ja veel 2 väiksemat. Võisid valida, kas eelistasid süüa õues või sees. Etikett ja kombekas riietus olid oodatud ka hotellide hommikusöögilauas. Õhtuks avati veel lisaks 4 teemarestorani.
Egiptlane on kena, peente näojoonte ja kergelt tõmmu nahaga. Äärmiselt vaene. Kui siin leitaks naftat või hotelliketid kuuluks kohalikele, sarnaneks egiptlane igati väärika emiraadiga. Sarnane on ka söök, mis on segu aafrika, araabia, pärsia, kreeka, türgi, liibanoni, iisraeli ja muude lähis-ida riikide köögist. Enamik egiptuse toite on mahedalt vürtsised. Maitsestajaks vürtsköömned, sibulad, küüslaugud, paprikad, tšillid, koriander, sidrunid, münt. Lisaks on tooraine kohalik ja värske, sest peale turismitööstuse on siin suurim tööandja põllumajandus. Põllumajandust mõistagi saab harrastada vaid Niiluse-äärsetel viljakatel põldudel. Tegemist on valdavalt väikeste perefarmidega. Kasutusel on väga algelised põlluharimisviisid: inim-tööjõud, kõbla, veovahendiks eesel ja üksikud roostes uunikumi-laadsed minitraktorid.
Egiptuse päikest saanud viljad maitsevad jumalikult. Valikus on datlid, granaatõunad, melonid, arbuusid, viinamarjad, viigimarjad, tsitruselised, banaanid.. Samuti on nad suured kartulikasvatajad ja värskelt valmistatud friikartul ei ole rämpstoit, vaid lipulaev ka prantsuse ja belgia restoranides. Salatilehed on krõmpsuvad, tomatid sulavad suus, oliivivalik lai. Suurima maitseelamuse saavad pommu-armastajad. Pommut ehk baklažaani saab süüa nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks. Pommu-söökide valmistamine on kõrgem klass. Nahk on suitsune ja krõbe, sisu pehme, umami-maitseline. Pommust tehakse määrdeid ja imemaitsvaid vürtsiseid tomatikastmes hautisi. Samuti ubadest ja okrast.
Pähklitest, seesamiseemnetest, kookosest, õhukesest taignast ja suhkrusiirupist saab teha lugematu arvu idamaiseid magustoite. Baklavad on rombi- või sigarikujulised või rulli keeratud või niidistiku sisse mähitud. Ja muidugi lukumia. Näiteks roosiveega maitsestatult.. seda kas vihkad või armastad. Hotellis on letid lookas ka prantsuse stiilis koogikeste all, aga need tunduvad veidrad ja jäävad meist puutumata. Välja arvatud siis kreemitort sünnipäeval, mis toodi lauale kõva lärmi, laulu ja aafrika trummide saatel. See maitses küll üllatavalt värskelt ja meeldivalt.
Hibisk on kohalikku päritolu ja hotellis pakutakse seda magusat teed klaaskannudega, mis seisavad jääga täidetud anumates. Räägitakse, et hibisk on antibakteriaalse toimega, reguleerib vererõhku, kolesteroolitaset, söögiisu, tugevdab kapillaare, jahutab kuumuse korral, parandab seedimist, on toksiine väljutav, omab allergiavastast toimet.. Igal juhul on tõsi, et karkaade tee e. karkatee e. roselli tee e. hibiskitee maitseb ühtviisi hästi nii kuumalt kui külmalt. Selle punane värv otse kiirgab elujõudu ja täidab mõnusa energiaga.
Nami-Namist leiab täitsa korraliku valiku Egiptuse ja teiste Araabiamaade retsepte. Marju mainib oma loos shakshuka-nimelist hommikusööki, hõrku pommumääret (vt baba ganoush) ning baklava-maiust. Kui oled Egiptusest kaasta toonud pakitäie karkateed, siis leiad Nami-Namist mitu head vihjet karkatee ehk hapu hibiski kasutamiseks köögis.
Foorum