Pilguheitu Rootsi tuhande aasta kööki läbi kirjandusprisma võiksime alustada vapratest viikingitest, kes on jätnud oma jala- ja mõõgajälgi Inglismaale, Iirimaale, Islandile ja mujalegi. Nende värvikad seiklused on saagaks kokku põiminud Frans G. Bengtsson, kelle “Orm Punast” on nimetatud ka Põhjala “Kolmeks musketärideks”. Nii nagu musketäridele meeldis hüva roog, oskasid ka viikingid sellest lugu pidada. Kuningas Harald laskis tavaliselt jõuludeks tappa nelikümmend kaheksa tammetõrudega nuumatud siga. Ja kui sellest ei jätkunud, tuli leppida lammaste ja härgadega.
Aastad läksid, viikingid jäid tubaseks, unustasid tapakombed ja said vagaks ning võtsid vastu ristiusu. Lihahimu asendus paastuga. Paastuaja põhiroaks sai heeringas. Michael Linton on kirjutanud raamatu Taani kuningannana alustanud Margarete I-st, väikesest haprast naisest, kelle võimuka käe all liideti kolm Põhjamaad XIV-XV sajandil üheks. Seal on kirjas, et Sundi väin oli heeringat nõnda paksult täis, et vette pistetud hellebard jäi püsti seisma. Heeringat soolati seal siis paastuajaks augustist novembrini. Sealtpeale sai heeringas rootslastele nõnda armsaks, et nad söövad seda kõikvõimalikul moel tänase päevani. Ainult et soolaheeringas on muutunud magusaks ja sinna kõrvale ei viitsi nad enam paastuda.
XVIII ja XIX sajandi Rootsi kirjandust esindavad kolm suurt nime Carl Mikael Bellman, Selma Lagerlöf ja August Strindberg.
Kes on näinud Noorsooteatri lavastust “Verinoor plika ja pilgeni klaas”, mäletab kindla peale Marje Metsuri käriseva häälega võrratult lauldud Bellmani laule. “Hõissa, joome, laulu lööme, õnnelik, kes purjutab.”
Voldemar Panso on öelnud, et Bellman on üks maailmakirjanduse originaalsemaid poeete, elurõõmu laulik, kelle bakhanaalsete joomalaulude rõkkavat elurõõmu varjutab elusügavuste traagika. Boheemlaslike eluviiside tõttu alailma võlgades, oli Bellman vahepeal sunnitud isegi Norrasse põgenema.
Joomalaulude vahel tuleb Bellmanil mõnikord meelde ka söömine. Nukralt tunnistab ta, et kui oleks rikkust, siis sööks ta lõunaks trühvleid. Teistel laseb ta sinki ja vahvleid järada.
Bergströmi-eit hirnub,
Sööb sinki, noolib kirnu,
ja rüüpab veini head.
Kes on tots, ehk tead,
kes vahvleid aplalt järab,
näost nii priskelt särab.
(Mati Sirkeli ja Ott Arderi tõlge)
Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga” peategelane Gösta ja teised kavalerid esindavad Värmlandi maa-aadli värvikat elu. Saabunud kapteniproua juurde, kus talv läbi aetakse kitsalt läbi üksnes karusingiga, korraldatakse Gösta auks, kes oskab oma lugudega perenaist kord nutma, kord naerma ajada, uhke lõunasöök. Süüakse mädarõikaga liha, kapsaid, kooke ja juuakse jõuluõlut.
Teine söömaaeg on märksa metsikum, võib öelda, et see aitab päästa Gösta ja teiste kavaleride elu, kui rahvahulk Gösta kodu Ekebyd ründab, sest peab teda ja teisi kavalere süüdi noore neiu surmas. Välja tuuakse või ja juust, joogitünnid ja õllevaadid, singid ja viinalähkrid, mis aitavadki lahutada inimeste viha.
August Strindbergi läbimurderomaaniks sai “Punane tuba” (“Röda rummet”), mis ilmus 1879. Romaani tegevus käib punases toas, mis asus Berzeliuse pargi restoranis Berns Salonger, mis tegutseb muuseas tänaseni ja kus on käinud esinemas niisugused tähed nagu Frank Sinatra ja Louis Armstrong. Strindbergi ajal seal põhiliselt vaieldi ja muidugi ka söödi. Kui raha ei olnud, loeti kõhutäiteks kokaraamatut ette, kui raha oli, siis priisati ja kugistati austreid, lõhekala, linnupraadi ning joodi õlut ja veini. Seda kohta ei tohi mingil juhul segi ajada Röda Rummeti kohviku ja restoraniga, mille Stockholmi voorimehed asutasid 1926. aastal majja, kus oli tegutsenud Strindbergi Intima Teater, ja mis samuti tegutseb tänapäevani.
Üks rootslane on blogis öelnud, et Strindbergi suhtumine naistesse on võrdväärne hapusilguga (surströmming). Või vähemalt on hapusilk samasugune delikatess nagu Strindberg. Te kindlasti teate, mis eriline rootslaste maiuspala on hapusilk, mida mina kutsun ka roiskräimeks. Kui selle karp avada, siis lendab sellest umbes kahe meetri kõrgusele elegantne vedelikujuga, mis haiseb silmipimestavalt ja kõrvulukustavalt. See on põhjus, miks svenssonid seda kunagi toas ei ava. Kalatükid pannakse kuivikleiva peale koos või ja kartuliga ning ampsatakse viina kõrvale. Viies suutäis on juba täitsa hea ja järjest paremaks läheb.
Astrid Lindgreni looming kubiseb vihjetest toidule ja söögimõnudele, ka kõige lihtsamatele. See esindab XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Rootsi toidulauda. Lindgren oli talulaps, kellele linna kooli minnes pandi leivakott ühes. Oma mälestustes ütleb ta: “Jõime piima ja sõime lihavõileibu. See oli kõige maitsvam asi, mida tean. Nende eest võiksin kas või elu anda.”
Ja pisut hiljem, aastal 1928, kui ta ära Stockholmi kontoripreiliks läheb, saab ta kodunt pakke. Ja tänukirjas ütleb ta: “Igal õhtul lõikan endale suure tüki vorsti ja suure tüki juustu, hammustan kord ühest ja siis teisest tükist. See on haruldaselt hea.”
Ja kogu see hindav suhtumine toitu on üle kandunud tema raamatutesse, tema tegelastele. Kui lastekodust jalga lasknud Rasmus koos Paradiisi-Oskariga sai esimest korda sooja toitu, ütles ta: “Praetud heeringas ja kuumad kartulid on kõige parem toit ilma peal.” Ja kuidas Rasmus siis taskust viieöörise leidis ja selle eest jääkompvekke ostis, et Oskarile head meelt teha. Istuda kraavipervel ja harutada paberit jääkompveki ümbert – see on üks maailma parimaid ajaviiteid, mõtles ta.
Või mõelda, kuidas Vahtramäe Emil tahtis vaestele vallasantidele rõõmu valmistada ja kogu oma pere sahvritagavarad neile ette kandis. Mida seal liudadel kõike oli: verikäkid, sült, maksapasteet, vasikakotletid, searibi, tanguvorst ja kartulivorst, riimsoolas härjakeel, raievorst, suur jõulusink, juustukook, ingveripirnid ja suhkruvaabaga kaunistatud piimapõrsas.
Või kuidas Väikevend pidi turgutama põdurat Karlssonit kuklimukli rohuga, kuhu oli segatud vaarikatäidisega karamellikommi, iiriseid, šokolaadi ja mandliküpsisepuru. Ja kuidas Karlsson selle imerohuga paugupealt terveks sai.
Aga minu kõige suuremad Lindgreni toiduelamused on vaieldamatult seotud Pipi Pikksukaga, täpsemalt tema filmiga. Oli 1975. aasta suvi. Tartu ülikooli meestudengid olid kärutatud Klaipeda metsadesse, kus neist pidi vorbitama ühe võõra armee ohvitserid. Igapäevaseks toiduks oli poolmädanenud kartulitest keedetud löga kämblasuuruste pekitükkidega.
Et meie tuju kuidagi ülal hoida, näidati nädalalõpul filme. Üks neist oli “Pipi Pikksukk”. Selles filmis oli vähemalt viis söömisstseeni, üks uhkem kui teine. Antud kohas ja olukorras elas akadeemiline seltskond kõigile neile tormiliselt kaasa luristamise, matsutamise ja rõõmuhõisetega, mida oleksid kadestanud isegi Gösta Berlingi kavalerid.
Üks minu lemmikuid on Põhja-Rootsi Norrlandi poolmüütilise maailma looja Torgny Lindgren. Ta kirjutab just nendest asjadest, mis inimesele on tähtsad: armastus, jumal, kaunid kunstid ning toit. Huvitaval kombel on söök tema loomingus omandanud üha tähtsama koha.
Novellikogumikus “Värvi-Piltide vees” on juttu tädi Lydia pansionaadist, kuhu raskel ajal on sattunud kokku igasugu elukunstnikke, nende hulgas kodunt jalga lasknud prints Eugen, kes oli väga hea kunstnik ja kuninglikust värgist väga ei hooli. Vaene Lydia näeb kuratlikku vaeva, et seda kampa ära toita. Mehed söövad seajalgadega keedetud hernesuppi ja rupskiputru ning räimepihve sibulatega.
Romaanis “Kumalasemesi” on kaks vinget venda, kes püüavad teineteist üle elada. Üks neist pistab keedetud soolaliha, sest ilma lihata ei pidavat elu olema inimväärne. Aidas oli tal jahu- ja tangukotte, heeringat, konserve, suitsuribi, nagu valmistutaks sõjaks. Teine vend toitub ainult magusast. Tema varude hulgas on ?okolaadikarbid, rosinapakid, siirupi- ja meepurke, pastille. On arvatud, et vennaksed sümboliseerivad osse ja wesse ehk ida- ja läänesakslasi. Mine võta sa kinni.
Lindgreni sulest 2002. aastal ilmunud romaani pealkiri kõlab rootsi keeli “Pölsan”. Autor ütleb, et see sõna tuleb palsamist ja ülekantud tähenduses on ka trööst ja lohutus. Inglased on selle tõlkinud hash’iks, tuntud šoti rahvusroa nimeks, kuna rupskite sisaldus on ilmne. Eesti keeli sai see ristitud “Mauguks” (ilmunud 2009. aastal kogumikus “Isa arm” autori tõlkes – toim.). Ja kuigi kogu romaan on sellele üles ehitatud, ei saa ikkagi aru, millega päriselt tegemist on. Nii osavalt sogab Lindgren sõnadega vett.
Mida parima maugu meister Lillsjölideni Ellen selle sisse kõik ei pannud: põhjapõdra pea, sõrad ja sapi, lehmamoka, vasikasüdame, kitsejuustu, melassi ja mida kõike veel. Ja tulemus – Elleni maugus ei paistnud olevat mingeid üksikasju, see oli tundmatute lähteainete harmooniline sulam, täiuslik ja sõltumatu, mida inimesed õige kaugelt noolima tulid.
Lindgreni järgmine raamat on “Norrlandi akvaviit”, aga jäägu see eluvesi sinnapaika?
* * *
Praegu on maailmas ilmselt kõige tuntum rootslane lohetätoveeringuga tüdruk Lisbeth Salander. Millenniumi sarja raamatuid oli eelmise aasta lõpuks välja antud üle 20 miljoni, nende kogukäive küündis 1,5 miljardi kroonini. Raamatute põhjal vändatud filme oli 40 riigis näinud üle kuue miljoni inimese.
Kui häkkerina äratab Lisbeth vaimustust, siis anorektikuna ta Rootsi köögile erilist tuntust ei lisa. Põhiline on lõputu kohvijoomine nagu Kõivu tükis, aga toidu pool on algul masendav. Poest ostetud valmispitsad köögis, kus lauda katab viie nädala vanune lehekuhi, vanad piimapakid, mustad nõud ja üle ääre ajavad tuhatoosid. Mikaeliga koos söövad nad Rootsi suve üsna tavapärast toitu: kartuleid sinepikastmes heeringa, murulaugu ja munadega.
Aga loo käigus Lisbeth areneb. Kui ta end üles lööb ja petise raha läheb üle lööma, avaldab ta muljet kalaprae kõrvale 1200-kroonise veini tellimise ja 500-kroonise jootraha jätmisega.
Et lõpetada millegi eriti rootsipärasega, mainitakse ühes teises krimkas, peatselt ilmuvas Arne Dahli “Veresüü paines” skagenröra’t, mida politseinikud koos kartuliga näost sisse ajavad ja millel eesti keeles õiget vastet polegi. Rootsi kogemusega Valdo Randpere seletab selle netis lahti nii: lõhetükid, forellimari ja krevetid segada vähese hapukoorega ning lisada till, sool, pipar ja sibul. Kümne minutiga hüva roog valmis, sobib nii kartuli kui röstsaiaga. Skål!
** *
Rahvuslike kirjandusköökide pisisarjas on enne ilmunud:
* Vene köögi põhilised taburetid. KesKus’i peatoimetaja ja luuletaja Juku-Kalle Raid mõtiskleb, milline on vene kultuuris köögi osa ning mis on selle alussambad, õigemini seda toetavad taburetid. (KesKus 1/2010)
* “Marie! Der Krehm!” Peeter Helme nopib saksa kirjandusest söödavamaid ja vähem söödavaid palasid. Ei teagi, kumba rohkem (KesKus 3/2010)
Edaspidi maitseme kindlasti islandi saagakööki, kööki armeenia kirjanduses, soome kirjanduses pakutavat jne.
Foorum