Maailma ja inimeste mitmekesisus jõuab meieni pea iga ampsuga, mõni neist soolane, mõni hapu, mõni aga õite magus. Igas toidus on ajalugu, maailma maitseid ning paljude inimeste lood, katsetused ja imelised õnnestumised. Üks selline suussulav hõrgutis on meilgi palavalt armastatud Pavlova kook. Peamiselt beseest, vahukoorest ja marjadest koosnev kook on saanud nime Vene baleriini Anna Pavlova auks, kuid selle lumivalge koogi enda lugu on üsna kirev.
Baleriin Anna Pavlova sündis 1881. aastal Peterburis enneaegse ja imepisikesena. Ka ballettikooli ei saanud Pavlova esialgu sisse, sest teda peeti lihtsalt liiga väikeseks ja õrnaks. Just nagu muinasjutus sai inetust pardipojast aga imekaunis luik ning Anna jõudis suurtele lavadele. Teda mäletatakse eelkõige Camille Saint-Saënsi muusikale tehtud "Sureva luige" järgi, mis on jäänud tänini balletikunsti ajaloo üheks suuremaks meistritööks tänu Pavlova luiges ühendatud õrnusele, tugevusele ja suursugustele tunnetele. Anna Pavlova oli ka esimene baleriin, kes võttis ette tuuritamise tänases tähenduses ning külastas erinevaid maid üle terve ilma.
Tundub, et Anna õrnus ja majesteetlik hoiak jätsid tuuritamisel teisel pool maakera kustumatu mulje. Loodi ja nimetati ju Pavlova kook tema auks peale esinemisi Austraalias ja Uus-Meremaal 1920ndatel. Esimene Pavlova nime kandev retsept pärinebki Uus-Meremaalt. Siin aga lugu ei lõppe. Ka ameeriklased soovivad endale Pavlova koogi leiutamise au, sest mitmed eelmise sajandi alguses Ameerikas ilmunud retseptid on sisuliselt Pavlova koogid, isegi kui nad sellist nime ei kanna. Juba 18. sajandist on teateid, et Habsburgide monarhia esindajad nautisid Austrias beseetorti nimega "Spanische Windtorte" ehk Hispaania tuuletorti. Just sellele sarnaseid retsepte ongi leitud Ameerika retseptide varamust, mis pärinevad enamasti Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse emigreerinud peredelt.
Samas põhineb Pavlova kook ju beseel, mis omakorda pärineb väidetavalt ühest Šveitsi külast, kus selle loojaks oli Itaaliast pärit kokk. Sellele infole vaidlevad jällegi vastu prantslased, sest esimesena nägi trükivalgust besee retsept just Prantsuse kokaraamatus. Keegi ei oska täna enam öelda, kas besee algusajaks peame lugema suulist pärimust või kindlat trükisõna. Ilmselt polegi see oluline. Tähtis on hoopis see, et meil on täna Eestis võimalik seda imelist torti nautida ning nentida, et on maitsev, kohe tõesti on väga maitsev! Mõttes peaksime tänasel mitmekesisusel päeval tänama aga kõiki asjaosalisi Uus-Meremaast Šveitsi ja Peterburini.
Väga maitsev
Foorum