Kõige üldisemas mõttes tähendab paastumine kas täielikku või osalist loobumist kõikidest või mõnedest toiduainetest, jookidest, ka mõnuainetest üheks kindlaks ajaperioodiks. On üsnagi tõenäoline, et Eesti elanikud tundsid paastumist mingil kujul juba muinasajal. Paastumine oli omal kombel sisse kirjutatud juba ürgsesse aastaringsesse toidujaotusesse, kus kevadtalvest kuni hilissuveni, s.o metsloomade paljunemise ajal, liha saamiseks jahti reeglina ei peetud. Pole välistatud, et mingiteks usulisteks rituaalideks valmistumine kätkes juba muinasajal endas ka piirangud ja loobumist toitumises.
Täiesti kindlalt sai paastumine Eesti elanike igapäevaelu lahutamatuks osaks alates 13. sajandist seoses maa ristiusustamisega. Juba 1241. aastal sõlmis Saaremaa piiskop oma vastristitutega lepingu, mille üks punkt nõudis lihasöömisest loobumist reedeti, Suure paastu ajal, apostlipäevade eel, samuti tuli pidada nelja kesknädalast paastu (pärast 6. pühapäeva enne lihavõtteid, pärast nelipühi ja ristiülendamispüha ning 3. advendipüha). Keelust üleastujat ootas kopsakas trahv – pool marka hõbedat. Keskajal oli kohati paastupäev ka kolmapäev. Nii kirjutas 17. sajandi alguse kroonik Dionysius Fabricius eestlaste kohta: ".... paastudest on neil kombeks täpselt kinni pidada: esivanemate kombe kohaselt paastuvad nad kolmapäeviti." Üldse oli keskajal paastuaega aastast umbes kolmandik.
Paastu eesmärgiks ei olnud lihtsalt toidukoguse piiramine või toidust loobumine, vaid selle läbi püüeldi vaimsete eesmärkide saavutamise poole. Seades esikohale keskendumise palvetele, enesesse süüvimise valmistas Suur paast kristlasi ette aasta suurimaks pühaks – ülestõusmispühaks. Toitumise osas tähendasid keskaja kiriku seatud paastukeelud loobumist püsisoojaste loomade liha ning üldse loomsete valkude söömisest, lubatud oli vaid üks söögikord päevas, samuti nõuti karskust ja lihalikest lõbudest hoidumist. Põhimõtteliselt oli paast kohustuslik kõigile kristlastele, kuid teatud tingimustel olid lubatud erandid. Paastust võis olla vabastatud haiguse, vaesuse vms. tõttu, ehk siis olukorras, kus polnud võimalik toitu valida. Vabastuse andsid veel raske töö ja ametikohustuste täitmine. Keskajal leidus neidki, kes kuulusid mõnda vaimulikku ordusse ja pidid vastavalt ordu reeglitele tavainimestest rohkem ja rangemalt paastuma.
Kõige tähtsam paastutoit oli keskajal kala ning muidugi mõista kuulusid paastuaja menüüsse taimetoidud. Paastunõue tekitas, nagu kogu kristlikus Euroopas nii ka Eestis, kunstlikult suure nõudluse kala järele. Viimane omakorda andis impulsi nii kalastusele kui ka kalakasvatuse arendamiseks. Hansakaubanduse vahendusel Eestisse jõudnud soolaheeringas, aga ka Bergeni kuivatatud tursk olid samuti paastumenüüs olulised. Loomsetest rasvainetest tuli hoiduda, et aga keskaja Eestis oli oliiviõli kallis ja raskesti kättesaadav, siis omandas erilise tähtsuse linaseemneõli, mida nimetati paastuõliks. Alles 1491. aasta paavsti korraldusega oli lubatud paastuajal süüa mune ja piimatoite. Asendamatuks täienduseks ühekülgsele ja kesisele paastuaegsele toiduvalikule oli õlu.
Foto: paastuõli nõu, ERM B 122:17, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/616109
Keskaja kiriku paastunõue ei toetanud mitte lihtsalt ürgset aastaringset toidujaotust, sellele omase liha- ja kalatoitude loomuliku vaheldumisega menüüs, vaid see kujundas inimestes liha ja kala vastandavat suhtumist. Just seetõttu ei olnud kala rahva hulgas läbinisti positiivselt hinnatud toit. Kala, eriti soolakala osutas kehvale elujärjele, samal ajal kui head elu sümboliseeris praevardas lihakäntsakas.
Paastumisel oli suur vahe jõukate ja vaeste inimeste vahel, nimelt said jõukad lubada endale isegi paastuajal mitmekesist, lausa luksuslikku menüüd, eksimata seejuures otseselt paastu keeldude vastu. Paast sundis ühiskonna paremat ja jõukamat osa küll loobuma lihatoitudest, kuid vähemasti pidusööminguil ei soovitud ilma jääda luksuse nautimisest, s. o kallitest vürtsidest ja hõrgutistest. Näiteks 1525. a paastu ajal varuti Tallinnas ordumeistri vastuvõtu pidulikuks söömaajaks ainult kala, kuid sinna juurde osteti kalleid vürtse (ingverit, safranit, nelki, pipart) ja maitsepuuvilju (mandleid, oliive); eriliseks hõrgutiseks olid mõeldud piibrisabad, samuti kalasült ehk kala kallerdises. Väärib märkimist, et keskajal peeti piibri- ehk koprasaba paastutoiduks, nimelt tolleaegsete loodusteaduslike teadmiste järgi oli piiber ise küll loom, kui tema soomustega kaetud saba kala.
Tallinna piiskop Nicolaus Rottendorpile 1501. aastal rae poolt korraldatud söömaja menüü näitab ilmekalt, kuidas paastunõudeist kinni pidades oli ühiskonna eliidil täiesti võimalik nautida vaheldusrikast ja külluslikku toidulauda. Nimelt serveeriti piiskopile esimesel päeval esimese käiguna safrani, mee ja pipraga maitsestatud kanepimoosi, heeringat, soolalõhet äädika ja sibulaga; teise käiguna kuivatatud turska õli ja rosinatega, värsket merihunti praetult, värskeid kalu kastmega; kolmanda käiguna tulid latikad jt kalad õlis praetult, soolatud angerjas pipraga, värsked kalad kastmega. Teisel päeval pakuti kõrgele külalisele esimese käiguna praetud heeringat, värskeid räimi, värskeid kalu õli ja rosinatega; teise käiguna värsket angerjat kastmega, värsket merihunti praetult, külmi, eelmisest päevast ülejäänud latikaid; kolmanda käiguna tulid värske merihunt soustiga, värsked lestad õlis praetult ning kalasült.
Tunduvalt rohkem oli kasinusnõudest kujundatud Tallinna mustpeade söömaaeg, nimelt pakkusid nad paastuaegseks pidusöögiks kuivatatud heeringat, kalamarja, kuivatatud lõhet, küpsetatud õunu ja praetud heeringapäid. Ei Tallinna piiskopi ega mustpeade menüüdes leidunud köögivilju. Lihtrahva hulgas olid aga paastuajal köögi- ja teraviljatoidud tähtsal kohal. Nii kirjutab kroonik Dionysius Fabricius kirjutab eestlaste kohta: "Suure paastu ajal söövad nad vaevalt midagi peale kapsa ja rõika."
Tallinna raearhiivis leidub 1406. aastast pärit arve, mille järgi kostitas raad Suure paastu teisel pühapäeval raekojas ordukomtuuri uhke pidusöögiga. Sellel serveeriti kaneeli, nelgi, ingveri ja valge suhkruga valmistatud lamba- ja kanapraadi, suupisteteks pakuti sinki, juustu ja võid. Roogade kõrvale söödi kolme sorti leiba, ilmselt desserdiks olid mõeldud datlid. Toidu kõrvale joodi õlut. Esmapilgul võib tunduda, et tegu oli paastunormide ränga rikkumisega, tegelikult nii siiski ei olnud. Nimelt toimus söömapidu pühapäeval, aga isegi Suure paastu ajal ei olnud pühapäev paastupäev, sest nagu iga reede oli meenutus Jeesuse ristisurmast Suurel reedel, oli iga pühapäev meenutus tema ülestõusmisest ja selle rõõmusõnumist.
Reformatsioon 16. sajandil kaotas paastunõude, lubades inimestel vabalt, vastavalt oma paremale äranägemisele liha süüa. Paastunõude kadumine mõjutas kahtlemata ka Eesti elanike toitumisharjumusi, kuid kindlasti ei puudutanud uus vabadus toitumisel kõiki rahvakihte ühtmoodi. Esiteks avaldus uue õpetuse mõju esialgu vaid linnas, maale jõudis usupuhastus palju hiljem. Teisest küljest - oma tahtmise järgi liha süüa sai lubada endale niiehknii vaid eliit. Lihtrahva jaoks säilitas kala oma koha liha aseainena. Isegi kui paastunõuet polnud, ei olnud inimesed vabad toitu valima, s.t kala ja taimetoite tuli süüa mitte enam kohustusest paastuda, vaid võimetusest lubada endale muud, rammusamat kõhutäidet. Kahtlemata mõjutas see asjaolu rahva suhtumist kalasse, kujundades negatiivset hoiakut ehk rohkemgi kui keskaja kiriku peale sunnitud paastunõue.
Niisamuti ei saa ära unustada kord juba rahva teadvuses juurdunud traditsiooni jõudu. Veel 19. sajandil oli suures osas Eestis lihapäevade — neljapäev ja pühapäev — kõrval nädalas ka kaks kindlat pudrupäeva — kesknädal ja laupäev. Pole põhjendamatu näha selles varasema paastutraditsiooni mõju.
17. sajandil katkes Eestis paastu kiriklikku traditsiooni hoidnud katoliku kiriku tegevus. Õigeusu kiriku mõjuväljas, iseäranis pärast Eesti minekut Vene riigi koosseisu ning 19. sajandil toimunud usuvahetusliikumist, muutus paastumine Eestis taas paljude jaoks igapäevaelu lahutamatuks oskaks. Võrreldes keskaja paastunõuetega on õigeusu kiriku nõuded mõnevõrra rangemad. Keelatud on liha, muna ja piimatooted, kohati isegi kala, samuti on lisaks ülestõusmispühade eelsele Suurele paastule olulisel kohal 40-päevane paast enne jõule ehk Jeesuse sünnipäeva. Paastutoitudena on iseäranis tähtsad just taimetoidud: tera-, aed- ja puuviljaroad, samuti seened.
Artikkel ilmus 2019. aastal
Foorum