Alles hiljuti 11. septembril oli sünnipäev ühel märkimisväärsel klaasil, mida peeti nõukogude vene tootmisdisaini üheks lipukandjaks. See oli Nõukogude Liidus laialt levinud ja tuntud 250 ml nn granjonka klaas ehk СТАКАН ГРАНЕНЫЙ.
Klaasi autor oli 1889. aastal Riias sündinud nõukogude kunstnik-skulptor Vera Muhhina. Muhhina oli viie Stalini preemia laureaat, tuntud skulptuuri "Tööline ja kolhoositar” (filmistuudio Mosfilm tunnusmärk) autor.
Seltsimees Muhhinale anti ülesanne luua laiatarbe nõukogude klaas ühiskondliku toitlustamise (общепит/общественное питание), nagu sööklate, tarbeks.
Kauni disainiga klaasi hakati tootma 11. septembril 1943 Vladimiri oblastis Guss-Hrustalnõi linna klaasivabrikus.
Klaasil on 16 tahku, mis kaitses seda kukkumisel, selle maht on 250 ml, läbimõõt 60 mm, kõrgus 95 mm.
Klaasi hinnaks oli määratud 7 kopikat.
Klaasi mahtus 180 g suhkrut, 200 g piima, 210 g hapukoort, 130 g jahu.
Aus klaas! Kõik küpsetised sai klaasi mõõduga tehtud!
Kas see on "stakan"?
Ikka "po stakanu!", jah!
Ohhoo! Siiani teadsin vaid teda kui "töölise ja kolhoositari" autorit. Olen neid klaase üritanud päästa nii palju kui võimalik. Ja kokkusaamistel on needsamad nostalgilised, nõukaaegsed klaasid käiku läinud.
Mul 3 tk neid, 200 g, hea mõõta.
Meil kodus igapäevaselt kasutuses :)