Mida ja kuidas Tbilisis süüa?

Tbilisis ja ka üldiselt Gruusias on kohvikuid ja restorane palju. Toidul on väga suur tähtsus siinses kultuuris, mistõttu on Gruusia söögikohtade menüüd rikkalikud, kui ka üldjuhul üpris sarnased. Nagu ikka võivad toidutegemiskombed ja retseptid veidi erineda regiooniti, kuid üldiselt on kõikjal pakutav toit väga maitsev. Seda nii väikeses teeäärses urkas kui ka uhkes Tbilisi kesklinna restoranis. Seetõttu on raske nimetada parimat gruusia söögikohta Tbilisis. Palju oleneb inimese ootustest heale söögikohale. Tbilisi kesklinnas võib leida loomulikult väga uhke vaatega gruusia restorane – näiteks Bread House (Puri Sahtli, mis asub väävlisaunade kõrval ja kus pianist laulab Sal-Salleri „Käime katuseid mööda…“), Kopala (samanimelise hotelli restoran, suurepärase vaatega linnale), Shadow of Metekhi (kus on õhtuti ka gruusia rahvatantsu programm).

Kui on näiteks soovi külastada kohalikku etnograafia muuseumit, mis on meie Rocca Al Marele sarnanev vabaõhumuuseum, võib muuseumikülastuse lõpetada kohalikus restoranis Rachis Ubani. Selle restorani külastuseks ei pea muidugi ilmtingimata tegema tiiru etnograafia muuseumis, vaid sinna võib minna ka niisama ja ka ajal, mis muuseum juba kinni (asub restoran viimasel kurvil teel Kilpkonna järve äärde). Sellel restoranil on samuti väga hea vaade Tbilisile ning kevad, suve ja hilissügisel on terrassil liikuv väike tuul mõnusaks värskenduseks. Ka toit on gruusia söögikohale omaselt maitsev ning igati taskukohane.

Gruusias reisides tasub teada, et neil ei ole kommet restoranis tellida vaid enesele meelepärast toitu. Ka restoranis tekitatakse toidulaud, mis sarnaneb pere peolauale. Lauale tellitakse palju erinevaid sööke, mida kõik võivad enesele tõsta ja mekkida. Inimestel, kes ei söö liha, ei maksa arvata, et nad jääksid Gruusias nälga. Vastupidi! Mittelihasööjana on siin väga lihtne hakkama saada, kuna väga sageli on restorani menüüdes ka paastuaja menüü. See ei ole tingitud suurest dieedimaaniast, vaid usulistel põhjustel paastuvad grusiinid üpris sageli. Isegi kahel päeval nädalas on neil paastupäev (kus ei jooda alkoholi ega sööda liha), lisaks muudele usupühadest tulenevatele paastumistele. Seetõttu on nende lemmiktoitudest sageli olemas ka lihavaba versioon. Ka lihasööjatel soovitan kindlasti proovida lihahinkaalidele lisaks seenehinkaale. Kui juba jutt hinkaalidele läks, tasub silmas pidada, et üldjuhul valgete linadega restoranides hinkaale ei pakuta. Hinkaale peetakse pigem õlleka toiduks, mistõttu restoranid hinkaale ei pruugi pakkuda. Ja hinkaale süües tuleb kindlasti meeles pidada, et kõvasid otsi (millest süües kahvli või näpuga kinni hoiad), ei tohi ära süüa. Nende otste söömine on solvang kokale – justkui poleks piisavalt süüa olnud, et tuli ka hinkaali ots nahka panna. Ja hinkaale ei ole üldjuhul võimalik tellida alla viie, sest tavaliselt tellitakse neid ca 20-30 kaupa ning kui nad ka vahepeal külmaks lähevad, siis soojendatakse nad pannil ülesse. Kui soovite ehedat Gruusia kogemust, tasub kindlasti mõnel õhtul minna Hinkaali House’i. Tegu on sissetöötatud, keldris paikneva söögikohaga, kus interjöör on jäänud muutmata juba ilmselt 20-30 aastat, kuid mis on alati täis igas vanuses külastajaid. Sageli läheb seal ka tantsuks ja miks mitte ka lauluks. Hinkaalid on väga maitsvad ning hind vägagi taskukohane (ühe hinkaali hind on tavaliselt ca 0,5-07 lari).

Nagu eelnevalt juba vihjatud, siis see, et toit võiks otsa saada, oleks suurim läbikukkumine. Sestap tasub Gruusiasse tulles jätta sinnapaika arvamus, et viisakas inimene sööb kõik ära, mida pakutakse. Gruusia laud on nii rikkalik, mistõttu keegi ei eelda kõige ärasöömist ning kui keegi suudaks kõik ära süüa, tunduks kokale või peo peremehele/-naisele, et toitu ei jagunud. Seega kui satute kohalikega koos sööma (seda tuleb siin üldjuhul ikka ette), siis ärge tundke pinget kõik viisakalt ära süüa (sest toitu on palju). Küll aga avaldage arvamust toidu kohta. Kui ei maitse, võite ka eestaslikult ausad olla, kuid ärge jätke kommenteerimata, kuna kõige olulisem on, et pakutav toit avaldaks muljet.

Eestlase jaoks on harjumatu ka komme, et siinsetes restoranides, kohvikutes vahetatakse pidevalt taldrikuid. Põhjus on aga selles, et kuna maitstakse erinevaid lauale tellitud toite, soovitakse vältida liigset maitsete segunemist ning seetõttu vahetatakse kasutatud taldrik peagi uue vastu.

Mida Gruusias olles süüa?

Tavapäraselt gruusia söögilaualt ei puudu kunagi gruusia salat. Kuigi gruusia keeles kostub see kartuli salat (kartuli tähendab Gruusiat), on tegu tomati-kurgi salatiga, mis on segatud pähklikastme ja maitserohelisega. Kui teile ei maitse pähklid (või olete allergiline), saab seda salatit alati tellida ka ilma pähklikastmeta. Eelroogadest on väga maitsvad ka näiteks praetud baklažaanid ja paprika, mis on täidetud pähklimäärdega. Pkhali taldrik koosneb tavaliselt erinevatest eelroogadest, kuhu kuulub ka spinati- ja peedipähkli möslast tehtud pallikesed.

Loomulikult ei puudu Gruusia peolaualt kunagi hatšapuri. Tegu on väga maitsva juustupiirakaga. Kui te pole juustusõber, tehakse seda piirakat ka oatäidisega. Sel juhul on piiraka nimi Lobiani. Ja kui te piirakat ei taha, aga sooviksite lihtsalt kõhtutäitvat oatoitu, tasub tellida Lobio. Kuigi selle toidu kaubanduslik välimus ei pruugi olla paljutõotav, on see alati väga hästi maitsestatud soe oakaste (mida grusiinid söövad purit ehk saia juurde haugates).

Lihatoitudest on väga maitsev ja erilise maitseelamuse andvad Chakapuli, mis on liha (vastavalt hooajale) estragonikastmes. Paastuajal on võimalik saada seeni samas estragonileemes, siis on tegu seene Chakapuliga. Samuti maitseb kõigile väga Shkmeruli, mis on savinõus valmistatav (ja selles tuuakse toit ka keevana lauale) kana küüslaugu-koore leemes. Kuigi Shkmeruli kastet valmistatakse eri paigus erinevalt ning vahel võib olla tegu selge kastmega, vahel koorese kastmega, on see alati äärmiselt maitsev ja selle leeme mekkimiseks võetakse sageli appi puri ehk sai. Kui Teile meeldib proovida uusi eksootilisi toite, tasub proovida ajusid, mida siin pakutakse samuti kuumal savinõul (siinkohal tasub meeles pidada, et ettekandjalt pole viisakas küsida „kas teil ajusid on?“).

Aga valik on muidugi väga suur ning proovida tasub kõike.

Eestlase jaoks on harjumatu vast ka see, et Gruusias ei ole avalikes kohtades suitsetamine keelatud. Sestap on siin üldiselt ka restoranid ja kohvikud üpris suitsused. Vaikselt aga on hakanud tekkima ka kohti, kus suitsetamine on keelatud (Baan Thai, Strada, Radissonis asuv Umami, jne).

Teiste rahvuste köögid ja vahvad söögikohad

Üha rohkem on hakanud Tbilisisse tekkima ka teiste rahvusköökidega restorane. Kesklinnas on sushikohtade valik juba üpris suur (kuigi mitte nii sage kui Tallinnas), samuti leidub paar tairestorani (mõlemad Radissoni lähistel). Ka rikkaliku menüüga ukraina restorane on mitmeid (siinkirjutaja lemmik Xutorok asub Vasha Pshavela tänaval, nr 11). Vake pargi lähistel on ka Liibanoni, Itaalia ja ameerika köögiga restorane. Teadatuntud prantsuse kohad on siin Tartine (Meidani väljakul ning Abashidze tänaval) ning Entree.

Kui teile meeldivad laheda, boheemlasliku interjööriga kohvikud või restoranid, pakuvad elamust kindlasti Pur-Pur, Moda-Moda, Linville (Leslidze tänaval), Black Lion. Väga õdus restoran asub ka nukuteatri küljes (Cafe Gabriadze Sans Souci). Kui olete taimetoitlane, on nukuteatri kohviku kõrval ka taimetoidu (ja vegan) restoran Leila. Väga vinge sisekujundus on ka Roomsi hotellis Tbilisis (ja ka Kazbegis), kus tasub juba atmosfääri tõttu üks mõnus kohvi juua.

Fotod: Pirjo Turk