Kristjan Kalda restoraniarvustus "Külaskäik Mosese juurde: Tallinna esimene juudi restoran" ilmus ajakirja Oma Maitse 2008. a. jaanuarinumbris.
"Tahan hummust! Kus on mu hummus?" Sõbra nõudlik karjatus keset Tel Avivi leitsakut kõlab kõrvus nagu polekski tegu talvise Tallinna ja Karu tänava uue sünagoogiga. Hiilin aukartlikult sisse juutide pühakoja granaatõuntega inkrustreeritud uksest. Omal ajal oli Jeesus kaupmehed pühakojast välja ajanud, pidades maist tegevust jumalale solvavaks. Seega on kristlikus kultuuriruumis kasvanule eriskummaline juba restorani asukoht, otse pühamus. Eesti arhitektide projekteeritud sünagoog võib olla moodne oma klaasi ja betooni esteetikaga, kuid on samas äratuntavalt sakraalne. Ruum annab võimsa tõuke sisenemiseks juutide maailma. Ootan hummust.
Restorani lakooniline sisekujundus on vaevu märgatav, seevastu külastajad paistavad seda enam silma. Pole kahtlustki, et juudi kogukond on koha omaks võtnud. Kas mitte ühe laua taga ei vestle elavalt alati särav juudi kogukonna juht proua Cilja Laud? Jah, olen turist koduses Tallinnas, kuid selleks ma ju siia tulingi, vahelduseks kartulile ja hapukapsale.
Ujedal noormehel, kes menüü ulatab, on ronkmustad lokkis juuksed ja kriitvalge nahk. Ei saa jätta märkmata, et talle kohe sobib kipa, juutide tradistiooniline peakate.
Menüü on koostatud peamiselt aškenazi ehk Ida-Euroopa juutide köögist, kuid leidub klassikuid ka lõunapoolsetelt sefaradi ja mizrahi kogukondadelt. Tellimust tuleb vastu võtma peakokk ise, samuti veidi uje ja ikka kipaga. Juudi soost Alex Berg on omas elemendis. Entusiastlikult tutvustab ta menüüd minusugusele valgele varesele. Pärast lühikest konsultatsiooni otsustan tellida borši, mis eeldatavalt pakub üllatuse.
Menüü vastab juudi usulisele traditsioonile koššerile, mis seab toidu valmistamisele ja serveerimisele ranged piirangud. Kui mõned koššeri reeglid jäävad märkamatuks, siis põhimõte, et liha ja piimatooteid ei või kunagi koos töödelda ega serveerida, ei saa kuidagi jääda kahe silma vahele. Moseses on mindud niikaugele, et piimatooted puuduvad menüüst sootuks. Seega ideaalne koht väljas söömiseks laktoositalumatuse puhul või neile, kes on käinud doktor Levini toidutalumatuse testi tegemas ning avastanud piimatooted keelatud ainete nimekirjast. Peab tunnistama, et jõudsin piimatoodete puudumise täiesti unustada, niivõrd täisväärtusliku menüü võib koostada ilma juustu, või ja piimata. Vaid harjumust valget kohvi juua ei suutnud ületada. Menüüs puudub koššeri tõttu eesti põhitoiduainetest sealiha.
Peedisupp borš: ukrainlaste, poolakate ja paljude teiste rahvuste omaks peetud toit. Ameerikas on koguni Boršivöö, piirkond, kus elavad Ida-Euroopast välja rännanud juudid. Mosese borš oli hele, suurte kartuliviilakatega ja terve suure kanakoivaga keskel. Tuntavalt ja nähtavalt erinev eesti sööklaklassikust.
Järgmiseks midagi rahvusvahelisemat, populaarseks kiirtoiduks kujunenud falafelid ehk õlis praetud kikerhernepallikesed. Sobivad nii estmatutvuseks kui võrdlusbaasiks maailmarändureile. Seda enam, et falafelid on Moseses serveeritud traditsiooniliselt lahti lõigatud ja tehinaga määritud pita leiva vahel koos kausikese hummusega. Viimati sai putkast haaratud falafele Marais’s, juudi linnaosas Pariisis, falafelid on nagu üks väike samm Tallinna Euroopasse viimisel.
Hummus vääriks omaette lugu. Tegu on lihtsa roaga, mis koosneb peamiselt purustatud kikerhernestest, seesamipastast, sidrunimahlast ja kvaliteetsest külmpressitud oliiviõlist. Iisraelis võib leida vaid hummusele pühendunud restorane, hummus ühendab nii juute kui araablasi. Ning pole eestlasedki kaitstud hummusesõltuvuse eest nagu juhtus mu sõbraga. Mosese hummus vastas ootustele, olles kreemjas ja õhuline.
Eelroogadest võib soovitada proovida baba ganuši (baba ghanoush), Lähis-Ida populaarset õrnalt suitsumaitselist pommupüreed. Taimetoitlastel on Moseses hea põli ja seda ilma erimenüüta.
Põhiroogadest riskisin Doro Wat’iga, etioopiapärase kanahautisega. Teravuselt on juudi köök eesti maitsele vastuvõetav, teisisõnu lisatakse tšillit harva ja mõõdukalt. Doro Wati kana kui teravaim roog menüüs oleks Tai restoranis saanud heal juhul ühe tärni. Küll aga oli kana tuntavalt soolane, seda ilmselt koššeri traditsioonide kohaselt kanaliha soolvees leotamise ning korduva soolaga hõõrumise tagajärjel. Kahtlen, kas see peaks lõpptulemuses tunda olema. Aškenazi köögi klassikutest on saadaval näiteks gefilte fisch.
Magustoitudega juudi köök ei hiilga ning see peegeldus ka Mosese menüüs: vaid paar lihtsat valikut. Klassikaline meekook leikah, õunabiskviit, puuviljasalat. Korraks pani silma särama küsimus, millega oli tehtud õunabiskviidi juurde serveeritud vaniljekaste, kas see mitte ei sisalda piima. Piima küll, aga hoopis sojapiima.
Moses juudi köögiga on piisavalt omapärane, et eristuda Tallinna restoranimaastikul. Hinnad on mõõdukad ja restoranis võib veeta nii rahuliku lõunatunni kui ka meeldiva õhtu. Restorani kõrval on väike pood, kust saab osta vajalikke komponente hummuse ja falafelide valmistamiseks, hea uudis Lähis-Ida köögi fännidele. Laupäeval on usuliste tradistioonide kohaselt restoran suletud.
Karu 16, Tallinn
Borš 60 EEK, baba ganuš 70 EEK, falafelid 65 EEK, kebab 140 EEK, leikah 30 EEK. Päevasupp 35 EEK, päevapraad 45 EEK.