Edu ja jõukuse tippu jõudnud Kirovi kalurikolhoos oli nagu riik riigis ja laiendas haaret igas suunas. Piirid laienesid nii pindalalt kui tegevusvaldkondadelt. Kõige alus oli kala, kuid öeldi, et Kirovis kasutati kalast ära kõik peale lõhna. Nii tuligi sprottide, vürtsikilu ja blanšeeritud makrelli järel teise ringi toodang: kalatööstuse jääkidest saadud loomasööt, šampoon ja määrdeõlid. Lõpuks moondus kalastusega teenitud kapital ehitusteks ja sotsiaalhoolekandeks, kuid ka muusikaks, lehmakommideks, ketšupiks ja - veiniks.
Nüüd, mil Kirovi veinidest on jäänud vaid ilus (pool)magus mälestus, nõustus oma muljeid jagama veinitööstuse tehnoloog Veera Ebenek. Väärikas ettevõtlik daam, keda vanemad viimsilased seniajani Veini-Veerana tunnevad, on nüüd tegev hoopis teises valdkonnas. Aastate eest oli aga just tema see, kes viis kolhoosi veinitootmise heale järjele.
Kirovi kolhoosis tehti juba aastaid õunaveini nimega Lati Pats. Joogi säilitamiseks oli muretsetud 113 suurt tammevaati. Esimees Oskar Kuul tahtis veinitootmist laiendada, tegi tublisti eeltööd ja leidis veinimeistri ametikohale meelepärased kandidaadid Põltsamaa ja Rakvere veinitehastest. Esialgu ei tulnud spetsialistide ületõmbamise plaanist midagi välja. Rakvere veinitegija alustas hoopis õpinguid Moskva Toiduainete Tehnoloogia Instituudi Käärimissaaduste Osakonnas. Ent kui Kuul paar aastat hiljem uuesti kutsuma tuli ja pakkus tööd tuliuues Püünsi veinitööstuses, neljatoalist korterit ja lasteaiakohti, jäi veinimeister nõusse ja alustas 1972. aasta 17. septembril tööd.
Kogu veinitootmise materjal – õunad ja marjad – varuti Eestist. Õunad toodi peamiselt Õisu ja Polli aianditest, sõstrad ja pihlakad enamasti Mustveest. Palju kasutati ebaküdooniat, milleks Oskar Kuul isegi spetsiaalse istanduse rajada lasi. Vastu võeti ka kohalike inimeste marju, kuid Viimsi rahvast sidus veinitsehhiga ka üks lisahuvi – seal sai oma aia õunad mahla vastu vahetada.
Kirovi kolhoosi veinitsehh lõpetas tegevuse Gorbatšovi-aegse joomisevastase kampaania ajal 1980. aastate keskel. Veinimeistrid kvalifitseerusid ümber. Nad olid teinud aastaid koostööd Teaduste Akadeemia ja Keemia Instituudiga ja nüüd töötati koos välja propolise ekstrakti tootmise tehnoloogia. Veinitööstuse juurde ehitati propolise ekstrakti tootmise tsehh, mille roostevaba seadmestik valmistati Kirovi metallitsehhis. Ekstrakti toodeti Tallinna Farmaatsiatehase vajadusteks ja tootmise käive oli võrdne veinitootmise käibega.
Veera arvab, et tänapäevast veinitootmist on raske toonase kolhoosiaegsega võrrelda. "Tollal puudusid ju täielikult paljud normaalseks veinitootmiseks vajalikud materjalid, nagu veini toite- ja selitusained. Hea veel, et sain Moskva Instituudist hankida veini pärmikultuuri vedelpärmi kasvatamiseks. Võimalik, et vein oli tollal tervislikum, ei tea. Praegused veinid on kindlasti puhtamad ja nende pikk säilivusaeg on garanteeritud. Kuid ega meil, Kirovi veinitegijatel, säilitamisega suurt muret ei olnud. Selleks ajaks, kui uued mahlad sisse tulid, pidi eelmise aasta toodang maha müüdud olema. Lõviosa veinidest realiseerisime Venemaal, iga nädal läks 3 -4 vagunitäit ida poole teele. Kuid palju jäi ka Eestisse ja piiskop Pajula tellis meie veini isegi kirikuveiniks."
Ikka sai! Vein filtreeriti asbestfiltritega. Kasutatud filtreerimispapid ootasid estakaadil äravedu. Aga seal olid juba aegsasti platsis „kohalikud joodikud“- liblikad, varesed ja hakid. Natukese aja pärast oli kogu seltskond purjus – liblikad laperdasid abitult, varesed ja hakid muutusid aga hirmus agressiivseks ja kippusid kaklema. Üks ronk oli eriti suur tülinorija – siis kui rahvas hakkas koju minema, kiskus naistel käekotte ja läikivaid detaile, püüdis õlale istuda ja oli tige.
Veini tegemisel töötas pidevalt 23 -27 inimest. Võtsin ükskord tööle ühe mehe, kes oli tuntud kõva joomamehena. Kuul avaldas arvamust et nüüd on küll kits kärneriks pandud ja ütles, et mees töötab veinitsehhis ainult esimese märkuseni. Aga uus töötaja osutus väga tubliks ja lahti lasta teda ei tulnudki.
Mõne õnneliku õnnetuse üle on tagantjärgi hea naerda. Meil oli suur veinikelder, veinivaadid seisid kahel korrusel. Käärimisel eraldub süsihappegaas, mis koguneb madalale ja hommikuti tuli enne käärimistsehhi minekut esimese asjana ventilaatorid tööle panna. Ühel hommikul tulid veinitsehhi külalised ja juhataja Väino Nigumann unustas ventileerimise ära. Eeriti kaugele ta külalistega ei jõudnud, kõik vajusid juba enne teise ruumi jõudmist kokku.
Raske oli, tööd oli palju, kuid tore aeg oli. Oskar Kuuli hindan väga kõrgelt.
Kindlasti Juubeli!
Sedasama Juubeli veini mäletavad hea sõnaga ka paljud vanemad Viimsi inimesed. Juubeli oli ainus vein, mis jäeti pikemalt tammevaatidesse laagerdama. Kõik teised - õuna- ja sõstravein, karusmarjavein, Santa Maria, Viimsi ja Lati Pats – need pidid olema ühe aastaga müüdud.
Rannarahva Muuseumis saab lisaks loole pudeleid ja fotosid veel juurde vaadata. Minu ema töötas tol ajal TA Keemiainstituudis. Koostöös mõeldi ikka igasuguseid asju välja. Muuhulgas ka šampoon, mille kohta räägiti, et seda toodetakse kalatööstuse jääkidest. Kas see nüüd nii just oli... Aga veini tehti paljudes kolhoosides. Legendaarse Põltsamaa veinitööstuse kõrvalkülas Pajusiski näiteks.