Jõulud olid wanade eestlaste suurim püha. Jõulude mõistega langeb ka kokku uus-aasta, sest waremal ajal pühitseti koos Jeesuse sündimisega la uut-aastat. Eritlemine, mis ka rahwasse juurdunud, on alles paarsada aastat wana.
Rahwasuu räägib tihti "jõulu kõhutäiest", s. t. parema toidu söömisest suuremal määral. On olemas hüüdsõna, et kuningaski söönud jõulu-laupäewal raswa. Suurel söömisel arwati olewat maagiline mõju wiljakaswule nimelt pidi järgmise aasta lõikus õnnestuma.
Wana kombe järele kaeti jõuluõhtul laud ja jäeti, kas ööks wõi kogu pühadeks toidu-koormatusele. Söömas käimine jõuluöösel sündis 2—7 korda, seejuures ei unustatud ka loomi. Räpinas pakutud neile koguni wöileibu, et ka loomad rõõmu tunneksid pühadest.
Laua toidukoormatuse alla jätmine on ka seotud teatud tähendusega. Laud kaeti manalstvaimudele. Seepärast pidid toidud ka olema kõige paremad, et waimud ei saadaks elavatele õnnetusi.
Uuemal ajal, Kreutzwaldi teadete järele, olnud Püha kihelkonnas jõululaud määratud Jeesusele, Petseris Maarjale, ent Mihklis koguni inglitele.
Jõulud wanade eestlaste juures olid alati ühenduses orikaga. Orikas esines siin neljal kujul: Jõuluks tapetakse alati siga orikas. Jõuluks küpsetati seakujuline leib. Rukki-orikaks nim. wiimast koristatud rukkiwihku, miS alles jõulu ajal tuppa toodi. Mihkli kihelkonnas tulewat jõulu-orika nimetus sellest, et topiakkse teineteise rõiwusse heinu.
Jõuluorikas põlweneb Skandinaaviast ta oli seal jumalanna Freia loomaks. Meil on praegugi jõulud orikaga ühenduses, sest ilma sea kintsuta ja vorstideta nagu poleks neid pühi.
Taignast jõuluorika küpsetamine on paganuse pärandus.
Eriline tähendus on weel jõululeibadel. Jõukuleibu küpsetati hommikul wara ning osa nendest jäi n. n. "waateleibadeks", teine osa oli määratud söömiseks. Kohati tehti jõululeibu wiimasest wihust. Jõulu "waateleiwad" on nagu sakrament, millest loodeti majja tulewat erilist õnnistust ning wara. Loomadelegi söödeti õnnetuste eemaldamiseks jõululeiba. Palamusel hoiti teda koguni alles ning tarwitati arstimiseks. Normandias näit. loodetakse jõululeiwast abi tormiõnnetuste ja hullukoera wastu.
Eestlaste omapärane toit, puder, ei jää wälja jõuluroogade seeriast. Meil ei tarwitata seda mitte puhtal kujul, waid ümbertehtuna jõuluworstideks. Puder kuulub ka riituse-söökide hulka eriti Skandinaawias mis edendaivat wilja kaswu. Puder oli öhwritoit nagu õlu ohwrijook warem söödi ainult oma osa, ent nüüd süüakse nii oma kui ka Jumala osa.
Nagu tähendatud olid jõulud ühenduses orikaga. Sea tapmiselgi olid oma kujunenud kombed. Nii Saaremaal tapeti põrsas ikka jõulu-laupäewal perenaine pidanud teda koguni salaja kaswatama ning salaja küpsetama.
Et sead hästi edeneksid, selleks pidi kõige noorem peres sea kondid metsa kandma hammaste wahel.
Jöulu-roogade nimekirja wanade eestlaste juures kuulusid weel seapea, mõnes kohas Lõuna-Eestis soolaga keedetud kuiwad oad, wõi. werekäkid, sült, rannamail kalad jne. Ent jõulujoogiks oli alati õlu.
Foorum