Ma ei ole kuigi osav kokkaja. Saan hakkama kookide ja lihtsamate toitudega, aga erilisi kulinaarseid saavutusi minu köögis ei sünni. Aga seda enam naudin tõeliselt osavate kokkade tegutsemise jälgimist. Mulle meeldivad väga sarjad “My Kitchen Rules” ja “Top Chef” (eriti selle junior-versioon;)) ning seetõttu oli mul väga kerge nautida ka äsja kinodesse jõudnud mängufilmi “Tagasi tippu” (“Burnt), mille peaosades säravad Bradley Cooper ja Sienna Miller. Tegemist on mõnusa meelelahutusliku linateosega, millele peale selle lõppemist ilmselt liiga palju ei mõtle (peale selle, et kõht läheb tühjaks), aga kinosaalis oldud 1 tund ja 40 minutit on meeldivalt veedetud.
Bradley Cooperi poolt kehastatav Adam Jones on end noorena tõestanud kokk, kes seejärel veidi halvale teele sattunud ning püüab nüüd filmis tagasi tippu jõuda ja uuele restoranile ihaldatud kolme tärni teenida. Ambitsioonikas mees teatab, et “I don’t want my restaurant to be a place where you come and eat, I want people to sit at that table and be sick with longing.” Kokandusmaailma Rolling Stones-ks kutsutav Jones korraldab küll jätkuvalt köögis stseene ja karjub nagu Gordon Ramsay (kas tõesti kuidagi rahulikult ei saa tipptasemel toitu valmistada?), aga ilmselt juba aimate, kuidas see kõik lõpeb.
Kogu filmimeeskond viis end enne võtteid restoranitööga korralikult kurssi. Cooper unistas kokaametist juba noorena ning oli mitmes toidukohas seetõttu varem töötanud. Režissöör John Wells veetis pikki päevi tipprestoranides ning konsulteeris tuntud kokkadega nagu Mario Batali, Gordon Ramsay ning Marcus Wareing, kellest viimane tihti ka võtteplatsil viibis ning kelle käe all filmis serveeritud toidud valmisid. Filmi restoranimeeskonnas töötasid samuti päris kokad ning ka Cooper pidi usutavuse nimel päriselt toitu valmistama.
Filmis on rohkelt nauditavaid kaadreid kokkamisest, pisut prantsuse keelt (mida ma armastan!) ja piisavalt huumorit ning iga sellise hollywoodiliku draama-komöödiaga kaasnev romantiline liin on ka täitsa talutav. Sattusin lugema ühe välismaise filmikriitiku arvustust, kelle arvates ei tulnud filmis kuidagi välja tippkokki iseloomustav tõeline kirg toidu vastu, aga liiga palju ei saa ju ka ühelt meelelahutuslikel eesmärkidel valminud linateoselt oodata :)
Muide, filmis nähtud toite saab nautida Marcus Wareingi restoranides Londonis — Tredwell's (Covent Garden), Marcus (Knightsbridge) ja Gilbert Scott (St Pancras).
Filmi kodulehekülg - http://burntmovie.com
Väga hea film oli...
"Tagasi tippu" on nagu toidusõbra "Kiired ja vihased". Soovitan seda kindlasti kõigil oma kokkamise ja restoranisõpradel vaatama minna. Teistel muidugi ka. <p> Mida tähendab restorani, seda enam tipprestorani, köögipool, ei näe just tihti. Ja seal on, mida vaadata. Artiklite põhjal tean, et filmis ei ole midagi tehtud suuremaks, kiiremaks ega julmemaks, kui see päriselt on. Meeskond õppis kuid oma "objekti" tundma, selleks et esitada tippkokkade ja -restoranide reaalsust kinolinal võimalikult tõetruult. </p> <p> Seda kiirust ja täpsust, sekundite ja millimeetrite mängu ning sõjaväelist korda vaevalt et kuskil mujal näeb. 7 kastmepotti tulel 20 sekundiliste valmimisvahedega, 10 sek liigset kuumust kammkarbile ja peakokk kirjutab klientidele vabanduskirja. Mida kõrgem on klass, seda enam käib mäng inimeste närvidel, uhkusel ja enesekindlusel. Andekas looja ja juht ei saa olla vastutulelik sõber, sest ta ei tohi teha järeleandmisi oma idee elluviimisel.</p> <p> Nii nagu kihutamises või ka kõiges muus: kui sa tahad olla milleski hea - pead sa paljust loobuma; kui tahad saada parimaks, olla täiuslik - pead loobuma kõigest. Kuni filmi lõpuni jagus pinget, mis on filmi nö õpetlik osa. Kas see, et tippu jõudmiseks tuleb läbida ränk tee ja siis istud sa seal üksi (kas see on midagi, mida soovida), või et hea tahtmisega antakse teine võimalus ja kunagisi vigu saab parandada. Fantastiliste toitude taga on ikkagi inimesed ning nende suhted. Austus, armastus, vihkamine, kättemaks ja usaldus. Ühegi liini lahendus ei ole esimesest hetkest selge. Või noh, vähemalt suutsid need mind üllatada.</p> <p>Kindlasti peab ära mainima filmi peaosalise: toidu. Õnneks olin enne vaatamaminekut kõhu korralikult täis söönud.</p> <p>Võttemeeskond oli tasemel nagu National Geographicu dokumentalistid. Kuidas võikuubik pannil sädemeid pillub, munakollane laavana kalatükile voolab, sinine ohakaõis saab enda kõrvale läikiva õlitäpi. Toitude valmimine kaadris oli kunst. Lavastus, mille vaatamine pani südame kiiremini põksuma. Kus iga tükk, tilk ja vars oli just õiges kohas, õiget värvi, õige struktuuriga. (Võib olla ei olnudki päris, aga mina vaatajana hakkasin juba tundma lõhna ninasõõrmetes ning maitseid suus) </p> <p>Teatrikeeli öeldes: kolm T-d olid olemas. Tunne, tempo ja diktsioon saavad plusspunktid. Film, mida kindlasti tahaks veel vaadata. Et jälgida inimesi ja siis, et pöörata tähelepanu toitudele (mida nad siis õieti tegidki) ja siis toiduvalmistamisele (madalal kuumusel, jah?) </p> <p>Toit on selleks, et kõhtu täita; hea toit on selleks, et samasse kohta veel sööma minna; täiuslik toit pakub naudinguid, toiduorgasm. </p>
Käisin vaatamas ja nagu Iiriski kommenteeris, siis tõesti toidusõprade "Kiired ja Vihased". Soovitan soojalt kõigile, kel vähegi huvi toidu, köögipoole ning restoranimaailma vastu.
Foorum