Evelini leiva lugu

Leib ja Evelin olla justkui sünonüümid, kirjutas Tallinna Toidumessi avapäeval Saaremaa päevaleht Meie Maa oma juhtkirjas. Kas tõesti?! Just siis jõudis esimene ahjutäis minu juuretise ja retsepti järgi valmistatud leiba Karja Pagari messiboksi külastajatele maitsmiseks. Vahetult silmast silma inimeste muljeid kuulates ja hoomates, et leib päriselt ka hästi paljudele maitses, oli võrratu tunne. Müügikogus sai otsa juba lõunatunniks.

Tegelikult polnud mul 13 aastat tagasi aimugi, et minu küpsetamiskirg kunagi tootmiseni jõuab. Ma lihtsalt olin nii paljudest tekstidest ja juttudest kuulnud, et omatehtud leival on pere jaoks maailma parim maitse. Ma lihtsalt tahtsin ise kogeda, kas see on tõsi. Teha midagi, mis on maailma parim, on ju nii ilus!

Ja ma katsetasin. Kui oma imiku ja iiri setteriga Mulgimaale metsatallu elama kolisin, oli mul ühtäkki nii aega kui kuraasi kõik ise algusest lõpuni valmis teha. Maal ju muidu ei saa, kui lihtsalt pead kõigega hakkama saama. Nii haihtus ka minu hirm, et äkki see isetehtud juuretis siiski ei hakka tööle. Midugi hakkas! Iseäranis meeldis talle saunas – soe ja tuuletu paik, hea rahulik energia...

Alguses oli leib lihtsamast lihtsam: vesi ja jahu, suts soola ja suhkrut. Toona tundus see lausa ime, mida üks bakterite kooslus jahust välja võib võluda. Ime see ongi ju. Sest leiva maitse sõltubki eelkõige sellest, missugused bakterid su juuretises elavad. Selles, et juuretis elav organism on, ei pea keegi kahtlema. Igal elusolendil on aga omad tujud ja käitumised. Nii on iga leivategu natuke nagu uus, sest päris täpselt ei saa ennustada, kui pikalt seekord näiteks kerkimiseks aega kulub. Kõik sõltub ilmast ja õhurõhust ja niiskusest jne jne. Leivategija energiast võib-olla kõige rohkem – meel peab kerge ja rõõmus olema!

Oma pere tarvis leiva küpsetamisest sai tasapisi sõpradeni nakkav õhin ja sealt edasi juba kõikjale üle Eesti ulatuv koduleivaarm. Iga uus on ju unustatud vana. Kodune leivategu ärkas justkui kogemata taas ellu.

Hakkasin julgelt lisanditega katsetama, proovisin erinevaid kliisid, seemneid, pähkleid ja puu- ning köögivilju, isegi liha- ja kala lisandeid. Tõeliselt toredaid ja eripalgelisi leibu tuli mu ahjust üha tihedamini ka külaliste võõrustamise pidulaudadele. Ja ma märkasin õnnelikult, et eestimaine must leib meeldib nii ameeriklastele kui hiinlastele, eurooplastest rääkimata, olgu siis külaline pärit valge leiva kultuurist või sootuks elus esimest korda Eestis leiba maitsmas. See julgustas mind välisreisidele kingituseks üha sagedamini leiba kaasa võtma. Nii läks kuidagi loomulikult, et ühel hetkel tekkis huvi proovida, kas tööstuses on võimalik koduleivale sarnast leiba teha. Nõnda viisid Juhus ja hea sõber mind kokku Karja Pagariga, mis on üks neist vähestest leivatööstustest, kus iga leib päriselt ka käe puudutuse kaasa saab. Isegi mitu korda saab leib seal sooja pai.

Ja me hakkasimegi katsetama. Minu üllatuseks leiva maitse muutus täielikult, kui lihtsalt kõikide retsepti komponentide koguseid mitmekordistasime. Tuli hakata mängima, üht asja rohkem, teist vähem... Nii läks pea kuus kuud. Alguses vurasin muudkui Saaremaa vahet, hiljem katsetasid pagarid ise ja saatsid tulemuse leivaautoga mulle Tallinnasse. Sõbrad said suve jooksul päris palju kordi neid leibu maitsta ja arvustada. Koorikut me selles suures ahjus lõpuni õige krõbeduseni ei saanudki, aga maitse sai lähedane. Milline siis – küsitakse palju?

Leiva maitset on raske kirjeldada, see peaks olema sööja jaoks tasakaalus ja lihtsalt mõnus ning nauditav. Naturaalselt kääritatud juuretisega leival on olemas iseloomulik hapusus, mida tasakaalustatakse suhkru, mee, linnaste vms magusaga ning soolaga. Suhkur ja sool on maitsenüansside saamiseks minu jaoks väga olulised, samuti tervise mõttes. Evelini leivas on kasutatud rafineerimata suhkrut ja meresoola - mõlemad on maitsenüansside poolest rikkad, mõnusalt mahedad ja rikastavad leiba rohkelt mineraalidega. Ma olengi oma leiva puhul lähtunud nii maitsest, konsistentsist kui tervislikkusest. Panin omale kunagi eesmärgi, et oma leiva ühest viilust võiks kõik vajaliku kätte saada, et see olekski naguüks väike tervilik toidukord, kus aeglased süsivesikud, head rasvad ja kvaliteetsed valgud kõik olemas. Omega 3 pärast panin aastaid tagasi leiva sisse õlikanepi seemned, nüüd on sellest juba tore trend saanud. Siis ma ei teadnud, et nendega tuleb kaasa mõnus krõmpsuv lisaefekt, mis meeldib eriti lastele.

Leiva pakendiga on omaette lugu. Eelarve oli väike ja koguseid me veel ei teadnud, sestap tuli mõelda väga säästlikult. Kuna Karja Pagarist saab ka kohapealt sooja leiba osta ja see pakitakse - nagu vanasti - paberisse, pakkusidki pagarid selle kui kõige loomulikuma välja. Mulle jälle meenus, et mul on olemas ilus leivarätik, mis tehtud vanade talus kasutusel olnud leivarätikute järgi - kui leib tuleb ahjust, pannakse talle ilus rätik jahtumiseks peale. Nii saigi pakkepaberist leivarätik kujundatud. Autorid on minu hea kauaaegne sõber Dan Mikkin Brand Manualist, tekstid kirjutasin ise, kasutatud mustrid pärinevad selle leiva juuretise sünnikohast - Mulgimaalt. Tulemus on nii südamlik ja tore! Ja kui leiva pakist välja võtad, leiad sealt ehtsa jahuga kirjutatud Evelini autogrammi!

Kui rahvale meeldib, teeme ikka uusi tooteid ka. Kaupmehed on juba küsinud maitsva gluteenivaba leiva järgi või ka mõnest vähemkasutatud jahust uudse toote järele. Ideid meil on. Häid maitseid on alati tore jagada! Jätkugu leiba ja rõõmu!

Evelin Ilves

Evelini Eluköök

"Evelini leib" on hetkel saadaval Saaremaa TÜ, Kaubamajades, Prismades ning Stockmannis. Samuti on 19.11.2015 seisuga Evelini leib müügil ka suuremates Selverites (Mustakivi, Jaamamõisa, Ringtee, Vahi, Suurejõe, Anne, Saare, Järve, Kadaka, Viimsi, Pirita, Peetri, Torupilli, Tondi, Veeriku). 

LOE VEEL:

• Evelin Ilves "Leib. Ilo & vägi"