ETTEVAATUST: Kühmvöödik on surmavalt mürgine!

Tuntud seeneekspert Allar Antson kirjutas FB "Eestimaa seened" rühmas mürgistest kühmvöödikustest. Jagame autori loal hoiatavat artiklit ka Nami-Nami lugejatega. 

Pildid ja pildiallkirjad: Allar Antson

Kurb on tõdeda, et Eestimaal on tänavu rekordiline vöödikumürgistuste aasta – juba kuus patsienti on neerukahjustusega väga raskes seisundis, ning seenehooaeg pole veel kaugeltki mitte läbi. Pahategijaks on üldjuhul kühmvöödik e. tore vöödik (Cortinarius rubellus, ingl. k. deadly webcap), mida on sellel aastal rohkelt, ning teda olla korjatud lehter-kukeseene pähe. Üleüldine seenekorjamise hasart tundub väga suur olevat, ning suure hooga visatakse paraku valimatult korvi ükskõik mida. See on manitsuseks ka kõigile seenelistele siin grupis, kes oma suuri, endale sealjuures tundmatute seente kuhjasid esitlevad.

 

Allar Antson: "Kühmvöödik kasvab vajadusel edukalt ka põuaperioodil, seega võib neid praegu veelgi ilmuda olenemata sademete nappusest. Siinsel pildil on mul keset kuuma ja kuiva suve kokku korjatud hulk kühmvöödikuid olukorras, kus kõik teised lehikseened olid kliima tõttu ära kadunud või mädanenud. Samuti pole nad just kõige äratuntavamas seisundis – kuivuse tõttu pole hästi näha sametjat pinda ega ka jala mustrit. Kas korjaksite neid, kui need on ainukesed seened metsas? Õige vastus on loomulikult see, et olenemata nappusest või hasardist tuleb korjata vaid seeni, mida täiesti kindlalt, ilma igasuguse kahtluseta tunnete. Nende eksemplaride puhul paljud ilmselt kühmvöödikut ei oskaks kahtlustada, kuid samas ka muidugi mitte mingit söödavat seent, juhul, kui vähegi seeni tunnete. Seente korjamine ”igaks juhuks” ei ole hea mõte, paar määramist vajavat eksemplari võib muust saagist eraldi kaasa võtta."

 

Panen siia enda erinevatel aastatel ja aastaaegadel tehtud kühmvöödiku pilte, et liiki erinevatel kujudel tutvustada. Üldjuhul on tegemist võrdlemisi lihaka, n-ö ”ahvatleva välimusega” seenega (seda muidugi vaid juhul, kui uskuda ohtlikku müüti, et välimusel ja söödavusel on vähimgi suhe!), mis on tervenisti oranžikaspruuni tooni, veidi sametise kübaraga ning jalal on kollased siksakvööndid. Erinevalt lehter-kukeseenest ei ole neil kindlasti mitte lehtrikujulist kübarat, vastupidi, kübar on teravatipuline või kühmuga! Vanemad ja ilma tõttu kannatada saanud isendid ei järgi aga paraku täpselt seeneraamatu pildi näidiseksemplari. Kühmvöödik kasvab niiskemapoolsetes okasmetsades koos kuuskedega.

 

Allar Antson: "Hilissügisel kasvavad, juba natuke külma käes kannatada saanud kühmvöödikud."

 

Kühmvöödiku ohtlikkus peitub tema tugevas neerutoksilisuses ning pikas peiteajas. Seenetoidu söömisest võib mööduda koguni nädal, enne kui esimesed sümptomid üldse hakkavad ilmnema. Selle peiteaja jooksul on aga pöördumatu kahju juba paraku tekkinud, ning ilma kunstneeruta sellest olukorrast enam ei välju. Kühmvöödik, nagu meie teisedki surmavalt mürgised seened, on kuuldavasti samuti maheda, ”tavalise” seenemaitsega. Seega kaob alus ka ohtlikult müüdilt, et mürgised seened on vastuvõetamatu maitsega. Kupatamisega olukordi ei muutu - mürkaine orellaniin ei lahustu vees, seetõttu ongi neerudele äärmiselt ohtlik.

 

Allar Antson: "Märjal kasvukohal turbasamblas kasvavad kühmvöödikud on natuke pikema ja peenema jalaga, teinekord eksitavalt saledad."

 

Paar sõna ka vöödikutest üldiselt – tegu on ilmselt kõige liigirikkama lehikseente perekonnaga, maailmas on kokku paar tuhat liiki. Nendest vaid üksikud on tunnustatud söögiseened, suurema osa söödavus on teadmata (kuna nende määramine on väga raske, ning neid praktiliselt ka keegi mükoloog ei tunne!) ja osa on mürgised. Eluohtlikult mürgiseid liike on küll vähe, kuid kuna isegi mükoloogidele põhjustab nende eristamine suurt peavalu, ei tasu ka kellegil teisel (olenemata sellest, kas seente korjamise staaž on poolesajandiline või mitte) arvata, et võivad suvalisi vöödikuid korjata.

 

Allar Antson: "Nooremate kühmvöödiku isendite eoslehekesed on selgelt oranžid."

Hoolimata raskustest liigimäärangul on enamus vöödikutest väikese vilumusega kerge perekonna tasemel vöödikuks määrata, ning sellega kohe toidulaualt ühe arvestatava, potentsiaalselt ohtliku grupi välistada. Kõige tähtsamad üldtunnused on nooremast peast kübara serva ja jalga ühendav kiudloor, ning vanemast peast pruuni eospulbri tõttu kaneelpruuniks muutuvad eoslehekesed. Loomulikult pole kumbki nendest tunnustest kaugeltki unikaalne vöödiku perekonnale, kuid erinevaid vöödikuid veidi vaadeldes tekib siiski ülevaade, milliseid seeni on põhjust vöödikuks kahtlustada – samuti, nagu pilvikuid ja riisikaid on lihtne perekonna tasemel tunda.

 

 

Loe veel:

Nami-Nami retseptikogu®
postitatud 18.08.2020 15:09 LISA KOMMENTAAR

Kommentaarid