Anthony Bourdaini "Keskmiselt küps" on omavahel nõrgalt seostatud esseede kogum. Nii kirjutab Bourdain ühes peatükis oma lapse kasvatamisest, teises annab valu restoranikriitik Alan Richmanile, kolmandas räägib tõelise kirega Ameerika hamburgerist, neljandas aga kirjeldab ausalt ja avameelselt seda, miks kokaks pürgijad oma otsuse ümber peaksid mõtlema. Ühine nimetaja on muidugi toit ja restoraniäri. Tundub, et ta on ühte raamatusse kokku kogunud kõik oma viimaste aastate mõtted, et need raamatu kujul suurema hulga lugejate ette paisata.
Kui ma hommikuti "Avameelselt köögis" kirjutasin, olin ma siiralt vihane. See oli sihitu, iga hetk plahvatada võiv raev, mida veelgi võimendas mu kirjutamisrežiim (kui seda nii võib nimetada): tõusin pool kuus või kuus ning paiskasin rutuga paberile lauseid, meenutusi ja kiiruga taastatud mälestusi eelmisest õhtust (ehk siis ajast pärast kümne, kaheteistkümne või neljateistkümne tunni pikkust tööpäeva, millele vältimatult järgnes liiga palju alkoholi ja voodisse vajumine). Sülgasin pähetulnud sõnad välja - lausetega ma eriti vaeva ei näinud, selleks polnud aegagi - ja siis jälle tööle: kastmed tulele, liha lõigata, kala tükeldada, pipar jahvatada, eined valmistada ja nii edasi. Pool neli kaks kiiret pinti üle tänava õllekas, tagasi "Les Hallesi" kas pliidi taha või tellimusi sorteerima, lõpuks "Siberia" baari - ehk siis jäime koos viimaste töötajatega lihtsalt paigale ja jõime kuhugi minemata. Kössitades kollase takso tagaistmel, jalad kuulikindla vaheseina taga ebamugavalt kõveras - seal oli mu tõhusaim tööhetk, seal mõtlesin ma välja, mida järgmisel hommikul kirjtuada. Aken praokil, ise poolenisti - kui mitte täiesti - teadvuseta, mõtlesin ma oma elu peale ja New York City veeres mööda. (lk 262)
"Keskmiselt küps" nii vihane raamat ei ole, aga ega ta oma arvamust vaka all ei hoia ja igasugu tegelased saavad nii mis tolmab. Paljudele tipptegijatele vaatab ta siiski alt üles ja neid portreteerib ta austusega, kuid mitte vähem värvikalt ja ei jäta sellepärast veel nende negatiivsetele omadustele osutamast.
Tavalisele eesti lugejale oleks ära kulunud kõvasti joonealuseid selgitusi ja märkusi. Suurem osa nimedest, millega Bourdain pillavalt ümber käib, on võõrad. Teisalt ei ole meie siin vist ka teose sihtgrupp, vähemasti autori arvates. Ta nendib mitmel korral, et "Avameelselt köögist" oli mõeldud New Yorgi restoraniäris tegutsevatele inimestele ja ta on siiamaani üllatunud, et see ka väljaspool toidutegelaste ringkonda nii menukaks osutus (mitte et tal sellest kahju oleks, raha ju tuleb). Bourdain kirjutabki: Lõpuks polnud tulemusel vigagi, aga ma poleks suutnud niiviisi kirjutada, kui ma oleksin mõelnud, et inimesed seda kunagi lugema hakkavad (lk 266). Tähelepanuväärne on ka seik, et ta New Yorgi kokkasid ja kelnereid inimesteks ei pea.
Teine kivi on samuti tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda. Tõlge kannab ilmselgeid kiirustamise märke. Siin-seal jääb mõni lause arusaamatuks ja teinekord paneb mõni tõlkevaste kulmu kergitama. Ma nuputasin näiteks tükk aega, mis võiks olla kobarkepp. Ilmselge vaste ei sobinud eriti konteksti. Aga ühtegi teist ma oma rikutud meelega ka välja ei mõelnud. (Google aitas meelde tuletada, miks see sõna nii tuttav tundus. Esimest korda kohtasin seda vendade Coenite filmis " Burn After Reading").
Tõlkinud Juhan Habicht
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Raamatuklubi
Liina nurgatagune
Tanel Veenre, Päevaleht
Raamatuarvustus ilmus esmalt Tiina blogis "Bukahooliku märkmed".
Foorum