Pille Petersoo, hobikokk ja Nami-Nami portaali perenaine, on titade näputoidu fänn ja populariseerib Eestiski seda toitumisstiili, mida Suurbritannias teatakse kui baby-led weaning. Jõuame Pillele (38) külla, kui kell on tiksunud veidi üle keskpäeva. Helevalge kevad, päike juba soojendab. Pille tõstab parasjagu õues vankris päevaund lõpetava Aksli (1 a 3 k) tuppa. Väikesed pontsakad käed, nendega on poisil mõnus veel viimast uneliiva silmanurgast pühkida. Aksli suur õde Nora Adeele (3 a 2 k) on täna lasteaiast kodus. On lõunasöögi aeg ja köögis lõhnavad üksteise võidu spinatipirukas ning äsja röstitud ja tüümiani-tilliga üle puistatud porgandikangid.
Söögilauale on Aksli jaoks asetatud veidi kõrgema servaga alus. Juba hakkabki poiss oma tooli mööda üles ronima, Pille aitab ta kindlalt kohale. Nora toob köögist taldrikud ja istub venna kõrvale. Algav söögiaeg, siin peres täiesti tavaline, demonstreerib vaatajale baby-led weaning’u kaht olulisemat põhimõtet: laps peab saama süüa ise ja toit ei pea olema ekstra tema tarbeks püreestatud, vaid on osa pere tavalisest menüüst.
Pille tõstab lauale supi, sellesama spinatipiruka (täpsemalt on see Türgi feta-spinatipirukas kömbe), porgandid ja veidi eemale lauanurgale kaera-ingveriküpsised. Aedviljasupis leiab suvikõrvitsat, porgandit, kartulit, sibulat. Lusikad pihku, poja särgikäised üles ja head isu! (Tõsi, põlle paneb ema talle ka tavaliselt ette, kuid täna mitte, fotosessiooni auks. Mõne aja pärast, vaadates poisi supimärga rinnaesist, ta juba kahetseb oma uljust.)
"Baby-led weaning’u puhul on hästi mugav see, et beebi hakkab kohe sööma samu toite, mida muu pere," räägib Pille lastega lauas istudes ja silmanurgast sööjaid jälgides. "Aksel ja Nora hakkasid suppi sööma nii 6–7kuuselt – leent minu abil lusikaga, supipaksu iseseisvalt väikeste sõrmede abil. Nüüd sööb Aksel lusikaga juba paar kuud ise, kahvliga ka, olgugi et lagastab."
Kui Pille kümmekond aastat tagasi Šotimaal elas, oli seal baby-led weaning (eesti keeli võiks selle vaste olla näputoitumine, nagu Pille pakub) juba tuntud. Kuna aga toonasel tudengil lapsi polnud, ei pööranud ta beebide tahkele toidule üleminekust kõnelevaile artiklitele-raamatutele suuremat tähelepanu. Kui sündis Nora Adeele, oli värske ema mõttes valmis ikka selleks, et mingil hetkel tuleb hakata püreesid tegema. Ent siis kohtus ta Tallinnas elava noore ameeriklannaga, kes näputoitumisest rääkis ja selleteemalise raamatu lugeda andis. Sealsed soovitused tundusid põnevad ja õiged.
Ja nii läkski, et kui Nora Adeele suvel pooleaastaseks sai, hakkas ema talle alustuseks värskeid vaarikaid pihku andma. 7–8kuuselt sõi tütreke juba kurgikange, kamapalle ning röstitud kana- ja vutijalgu. "Ma ei ole kunagi ühtegi asja spetsiaalselt nende jaoks püreestanud!" kinnitab Pille.
Aksel sirutab end pirukavaagna poole ja saab sealt ema abil kätte kena tüki.
Olgem ausad, see on esimene küsimus, mis pähe kerkib, kui nähakse beebit tükilist toitu söömas. Kas siis kuuekuune tõesti ei tõmba kartulitükki kurku? "Kui järgida selle koolkonna nõudeid, siis pole risk, et midagi kurku läheb, sugugi suurem kui püreetoidu puhul," selgitab Pille. "Alguses pead muidugi läbi mõtlema, mida sa beebile annad. Kui annad kätte toore porgandikangi, siis on loomulikult suurem võimalus, et ta kaksab sealt otsast kõva tüki ja see läheb kurku; kui aga röstid või keedad porgandi kergelt ära, pole oht suur. Katsetades õpib laps, millised tükid on liiga suured või liiga pisikesed, et suhu panna."
Näputoitumise idee autori Gill Rapley järgi peab laps lisatoidu saamiseks olema kuus kuud vana, oskama sirgelt istuda ja ise ka toidu suhu panema. Need eeldused on määrava tähtsusega, et toidu kurkuminemise oht oleks võimalikult väike. "Kui lapsele paneb toidu lusikaga suhu keegi teine, ei satu see mitte suu etteotsa, vaid maandub lusikalt keele tagaossa. Kui see peaks sealt kurku vajuma, ei oska laps sellega enam midagi teha. Kui aga beebi paneb ise toidutüki suhu, siis ta ju teab, et see tuli siit eest keele pealt, ta kontrollib ise toidu liikumist. Seepärast on hästi oluline, et mitte ema ei söödaks last, vaid laps paneks ise toidu suhu. Ja et ei alustata lisatoidu andmisega enne, kui lapsel on kuus kuud täis – enne seda pole beebi võimeline mäluma ja närima." Pille lisab, et koht, kus tekib kurkuminemise tunne, asub beebil eespool kui suurtel. Seega, kui 7–8kuune beebi läkastab, siis läks toidutükk lihtsalt kaugemale kui tavaliselt, aga pole veel kurku minemas. Iga piiri puutuva katsega treenib tita end aru saama, kustmaalt peaks jonnaka tüki juba ette tagasi ajama.
Otsekui näidislaps ajab Aksel parasjagu aeglaselt ja keskendunult suust välja ploomtomati kesta. Sisu on seest välja imetud, kestaga ei saa aastane veel hakkama. Viinamarjadega on sama lugu – sisu kõhtu, koor suust välja. Vaid ühel korral on Pille lauas püsti hüpanud, et ei, nüüd läks küll vist kurku, aga ka siis sai laps ise toidutüki suust välja läkastatud. Pille ei toonita, nagu oleks püreetoit paha – ta armastab ise püreesuppe ning pakub neid ka perele. Lihtsalt tavalise toidu püreestamine pole beebile vajalik. Ja kui mõelda läinud aegadele, siis kes meist on saanud beebina vaid püreesid? Näputoit pole midagi uut, pigem unustatud vana. Püreestamise komme on pärit ajajärgust, mil beebidele soovitati lisatoitu andma hakata 3–4kuuselt. Selles vanuses pole beebi tõesti võimeline veel ise midagi närima ja mäluma.
Varane tutvus ülejäänud pereliikmete toiduga lisab veel plusse: tahke toidu närimine treenib beebi lõualihaseid, mis omakorda aitab kaasa kõne arengule. Kui tita pistab ise toitu suhu, harjutab ta käe ja silma koostööd. On arste, kes seostavad varase tükitoidu söömist tugeva immuunsusega. Ja kõige ilmsem seos – paljud „suured“ lapsed ei söö toitu, kus tükid sees. On teada isegi kümneaastasi, kes ei taha näiteks viljalihaga jogurtit. Kas see ei tundu olevat otsene tagajärg püreetoidu andmisele imikueas?
Lastearstid teavad lapsi, kes söövad vaid väga valitud toite. Ebapopulaarsed kipuvad olema salatid, kus on mitu koostisosa, või supid, kus rohkem sees kui kartul ja frikadellid, aedviljast ja kalast rääkimata. Ka siin tundub olevat seos beebiea harjumustega: laps, kes on algusest peale söönud erisuguse välimuse, värvi, tekstuuri ja maitsega toite, võtab neid loomulikuna ega pea end hakkama jonnieas ümber harjutama. Beebid seevastu üldiselt naudivad eri maitsete, värvide ja tekstuuride avastamist. "Nora sööb nüüd peaaegu kõike, rannakarbid-krevetid ja kapparimarjad-oliivid kaasa arvatud," on Pille rahul.
Tänu sellele, et maitsed püsivad eraldi ega ühine ühtses massis, tuvastab laps täpselt ka selle, mis talle ei sobi. Näiteks hiljutisel neljapäeval-kalapäeval pakkus Pille perele valget kala tomatikastme ja oliividega. Kala ja tomatikastet sõi Aksel terve kausitäie, kuid kaks oliivi, mis tema taldrikusse sattusid, nätsutas läbi ja ajas krimpsus näoga suust välja.
Tänasel söömaajal on Aksel spinatipiruka supi sisse uputanud ja õngitseb seda sealt nüüd sõrmedega suhu. Poisi põsed ja särgiesine on supist märjad. Laps sööb isuga, võttes appi kord lusika, kord näpud; teinekord on lusikas paremas, siis vasakus käes; vahel teeb söögiriist teel taldrikust suhu aeglase tagurpidisalto... Jah, Pille suunab kõrvalt, paneb lusika õigesti kätte, näitab ette, aga enamasti laseb lapsel omasoodu toitu suhu toimetada. "See ongi põhimõte, et laps ise kontrollib söömist," kinnitab Pille. "kui ta tahab taldrikust midagi käega võtta, siis ei pea seda takistama... Ja Nora pealt on näha, et puhas söömine pole täitumatu unistus, kui laps beebina ise sööb."
Kui üks ema hakkab harrastama sellist lapse toitumisviisi, kus kontroll söömise üle kandub temalt beebile, nõuab see palju kannatlikkust. Kannatlikkust, et mitte suurest määrimisest heituda. Kas Pille on pidanud maha suruma soovi öelda pisipoja mäkerdamist vaadates: toiduga ei mängita? "Ei!" tõrjub Pille, "Aksel on nii väike, et temal ju tulebki praegu toitu tundma õppida. Kui Nora, kes on kolmene ja peaks juba teadma, kuidas lauas käituda, taldrikus songib, siis muidugi ütlen, et toiduga ei mängita. Meie perele selline söömine sobib, aga selge on see, et suur inimene peab juures püsima, beebit ei saa jätta üksi laua taha. Kuid ega ka kolmeaastast last tohi üksi sööma jätta."
Aksel on oma supikausi tühjaks söönud, ema tõstab ta toolilt maha, pühib lapse näo, käed ja juuksed puhtaks ning vahetab supise pluusi puhta vastu.
Lapsed hakkavad rahulolevalt mängukastis sobrama. Pille vaatab laua üle. Jah, nüüd tuleb näputoitumise kõige vaevalisem osa – laua, põranda ja tooli puhastamine. "Koristamist ja riiete pesu on ilmselt rohkem kui püreetoitu andes," möönab Pille, "aga samas on aega selle arvelt rohkem, et püreestama ja eraldi toitu tegema ei pea."
Muidugi tuleb sel juhul, kui pere söögilauaga liitub ka beebi, menüü täpsemalt läbi mõelda. Võiks kirja panna toiduplaani terveks nädalaks, ka Pille teeb nii. Siis on näha, kui toidukorrad jäävad ühekülgseks või ei sisalda piisaval hulgal köögivilja, kala ja eri maitseid. "Kui pere sööb normaalselt ja mitmekülgselt, võib beebile vabalt anda täpselt samu asju laualt, mida teised söövad," julgustab Pille. "Ei pruugi ju talle kõike pakkuda, näiteks see fetakreem on ilmselt Akslile liiga soolane. Kui ta seda aga oleks tahtnud, oleksin andnud talle proovida."
Veel üks tore asi: näputoituv laps otsustab ise, kui palju ja mida ta sööb. Kui ema lapsele lusikaga püreed annab, tekib kiusatus, et teeme ikka kausi kenasti tühjaks, ainult kaks ampsu veel! Kuid kui lusikas on lapse käes, siis otsustab tema. Pille ei kuulu nende emade hulka, kes meelitavad last: võtame nüüd ühe suutäie veel, emme eest. Ei ole ta ka mänginud lusikaga lennukisõitu.
Kui keegi peaks nüüd muret tundma, kas mitte tita kõht niimoodi ise otsustades tühjaks ei jää, siis ärgem unustagem, et alla aastase põhitoit on ikkagi rinnapiim. Näputoit on talle põnevaks lisaampsuks. Ja kui vaadata Norat ja Akslit, siis ka hea tuju ja rahulolu allikaks.
Kuna näputoitumine pole õpetus sellest, mida süüa, vaid kuidas süüa, siis erilisi retsepte siin pole. Põhimõte on pakkuda kõikvõimalikke maitseid ja katsetada – kui tita näiteks suvikõrvitsat ei söö, puista sellele peale basiilikut ja katseta, ehk on nii maitsvam. Ka ei ole põhjust anda titale vaid üht uut toiduainet korraga (välja arvatud juhul, kui on alust kahtlustada allergiat), kuuekuuse lapse soolestik on piisavalt arenenud selleks, et tulla toime kombineeritud toitudega.
Baby-led weaning, eesti keeli näputoitumine, on õpetus sellest, kuidas beebile lisatoitu anda. Selle järgi laseb vanem lapsel algusest peale ise süüa tavalist, püreestamata toitu. Kuigi ingliskeelne nimetus viitab võõrutamisele, pole näputoitumise eesmärk mitte niivõrd rinnast loobuda, vaid tutvustada beebile erinevaid toite ja lasta lapsel vähemalt osaliselt ise otsustada, millises tempos rinnapiimast loobuda. Termini võttis eelmise kümnendi keskpaigas kasutusele inglise ämmaemand ja imetamisnõustaja Gill Rapley. Temalt on sel teemal ilmunud mitmeid raamatuid ja artikleid.
Foorum