Farro on teravili, täpsemalt sõkalteraline nisu, mis võib viidata lausa kolmele erinevale sõkalteralisele nisuliigile:
Itaalias on kõige levinum polbnisu e. emmernisu, mida kasvatatakse laialdaselt Toscana ja Abruzzo piirkonnas. Seda peetakse speltanisust ja kultuur-üheteranisust kvaliteetsemaks ja seetõttu kutsutakse seda Itaalias ka "tõeliseks" farroks. Ka Põhja-Ameerikas on farro nime all müügil enamasti polb- ehk emmernisu.
Saksamaal, Austrias ja Šveitsis on aga spelta kõige levinum. Ka Eestis kasvatatakse speltanisu laialdaselt.
Terminoloogia on üldiselt väga segane. Näiteks inglise keeles kasutatakse farrot tihti spelta sünonüümiks, kuigi tegelikult hõlmab see mõiste veel kahte sõkalteralist nisu. Itaalias Gargagnana piirkonnas kasvatavat emmernisu kutsutakse lihtsaks farro'ks, mitte farro medio jne.
Farro on valgurikkam kui riis, sarnanedes pigem kinoaga. Maitse on kergelt pähkline. Kõik kolm liiki on kiudainerikkad, sisaldavad antioksüdante ja mineraale (raud, magneesium, tsink).
Farro on müügil kuivatatud kujul, see tuleb enne tarbimist vees pehmeks keeta. Enne keetmist võiks vähemalt 30 minutit leotada, siis keetmisaeg lüheneb.
Müügil on nii täisterakruupe kui ka lihvitud kruupe (itaalia k. semiperlato), tangu, helbeid, mannat kui ka jahu.
Foto: Susan @ FoodBlogga