Eesti laulupidusid on peetud 150 aastat ja algusaegadest peale on olnud tegu mitte üksnes võimsa kontserdi, vaid ka tõelise rahva pidupäevaga, mille juurde kuulub ka tõhus kõhutäide ja keelekarastus. Mõistagi on poolteise sajandi jooksul elutingimused ja maitsedki omajagu muutunud, seepärast tasub heita pilk varasemate laulupidude köögipoolele.
Vahetult enne esimest, 1869. aasta suvel toimunud Tartu üldlaulupidu tabas Eestit suur, kuigi õnneks viimane üldine näljahäda, mille põhjustas nii vilja- kui kartuliikaldus. Seetõttu oli lauljatel Tartusse jõudmiseks vaja suurt entusiasmi, millest siiski puudust ei tulnud. Nii kirjutas Pärnu Postimees tollastest oludest: "Kes see-aastase leivapuuduse pärast möödaläinud talvel oma kõhtu rihmaga tugevasti oli tõmmanud, pidi seda nüüd veel enam kinni tõmbama, aga laulmist ei jätnud ta järele.“ Enamik pidulisi oli nädalaks kaasa võtnud oma leivakoti, et mitte kallile linnakaubale raha kulutada. Arvatavalt oli moonakotis leib, kakud või karaskid, soolaoad-herned, heal juhul ka karbiga soolasilku ja natuke võid. Koha peal sai lihtsamat toitu ja jooki talurahvakõrtsidest. Suureks abiks oli see, et peolistele tagati Tartus tasuta majutus ja mõni pererahvas oli nii lahke, et pakkus omalt poolt ka hommikueinet ja õhtul võileibu. Jõukamad peolised said endale lubada osalemist laulupeo suurel pidusöögil Vanemuise seltsi aias, kus kolmekäigulise sooja toiduga õhtueine eest tuli välja käia 90 kopikat. Täpsem menüü pole paraku teada, küll aga mainitakse mälestustes, et kuigi joodi veini ja šampanjat ning valitses suur pidurõõm, ei jäänud keegi liigselt purju.
Kontserdipaigas praeguse Peetri kiriku lähedal töötas ka einelaud, kust sai osta jooke ja suupisteid. Heal järjel laulupeo korraldajad eesotsas perekond Jannseniga ning kutsutud väliskülalised said kahtlemata nautida baltisaksa toidukultuurile omaseid mitmekäigulisi lõunaid ja õhtusööke, millega kaasnes vestlus, musitseerimine ja tants.
Teisel laulupeol 1879 osales Tartu näituseplatsil toimunud pidusöögil juba umbes tuhat inimest. Sellele suurele hulgale soojade roogade valmistamine osutus üle jõu käivaks ja serveeriti vaid külmi toite. Peotoimkonna ja aukülaliste privileegiks oli tasuta viin.
Kolmanda, 1880. aastal Tallinnas toimunud laulupeo pidusöögist vene ohvitseride majas tänase Estonia teatri lähistel võisid esmakordselt osa võtta ka naised. Peoplatsil Kadriorus olid kuulajatele üles seatud joogiputkad, eriti menukas oli sealt ostetav veini ja õlle segust "bool“.
20. sajandi algul jätkus laulupidudel puhvetitoitlustamine, kuid iseseisvusaja tulles tekkis vajadus suurele lauljate ja külaliste hulkadele tõhusamalt ja organiseeritumalt söögipoolist pakkuda. Eeskuju võeti Soomest, kus 1930. aastatel käisid nii Tallinna linnavalitsuse ametnikud kui riigi propagandatöötajad kogemusi omandamas. Kuna seal korraldas toitlustamist naisorganisatsioon Lotta Svärd, siis ilmselt sel eeskujul hakkas ka meie Naiskodukaitse laulupidudel nii einelaudu korraldama kui suurte välikateldega suppi keetma. Näiteks 1935. aasta Tartu laulupeol pakuti nelja sorti suppi: hapukapsasuppi, rohelist suppi, peedisuppi ja hernesuppi. Supikõrvaseks sai osta viinivorste, mida oli tellitud terve kilomeeter. Lisaks tegutsesid laulupidudel tavapärased einelauad, mille kõrgete hindade üle küll vahel nuriseti. Samuti levisid kuuldused, et palgatud ajutised kelnerid müünud salaviina.
Eriti põhjalikult valmistasid korraldajad ette 1938. a. üldlaulupidu, kui arvestati juba enneolematu rahvarohkusega, mis varem oli sekeldusi tekitanud. Nii seati Tallinna söögimajades ja hotellides sisse standardmenüüd, mis võimaldasid külalisi kiiremini teenindada. Lisaks organiseeriti tänavatele toitlustuspunktid, kus müüdi võileibu ja maiustusi. Karastusjooke ja suupisteid pakuti ka müügiautodelt ja ringi käisid kandikutega müüjad. Laulupeoplatsi einelauas tasuti toidu eest kassasse ja seejärel tõid ettekandjad tellitu lauda.
1930. aastate lõpul hakati rahvusluse tõusulainel senisest enam väärtustama traditsioonilisi talupojatoite – kama, mulgi kapsaid, aga ka suppe – kui rahvustoite. Nii sobis ka laulupeosupp eriti hästi isamaalise peomeeleoluga.
Nõukogude ajal oli "sisult sotsialistliku, vormilt rahvusliku" laulupeo osaks seesama katlasupp, nüüd küll riigi organiseeritult ja ka doteeritult. Paljude toonaste peoliste nostalgilistes mälestustes on oma kindel koht nii hernesupil, kaljavaadil kui jäätisekärul. Uuema aja laulupidudelgi on supp ikka au sees, selle kõrval aga saab nautida arvukaid piirkondlikke toiduhõrgutisi hiidlaste süldist seto suulliimini.
Foorum