Viljandi pool söödi jõuluööl 12 korda ja Pilistveres 9 korda
Kesk rasket ja halli orjapõlve ei võimaldunud meie esivanematel katta rikkalikult jõululauda. Jõulumenüü kujunes üldiselt kehvaks. Kõikjal esinesid jõulutoitudena liha, vorstid ja parem leib. Pääle nende esines veel ka mõningaid teisi toite.
Kuid igapäevase aganaleiva ja silgu kõrval osutusid jõulutoidud siiski küllalt ahvatlevaiks. Seepärast ka jõuluootel lapsed laulsid:
— Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
siis saaks lapsed saia süüa
oma käega ossi võtta!
Ja vanemad inimesed lisasid omalt poolt:
— Jõuaks Toomas jõulu tuua.
siis saaks jälle õlut juua.
õlut juua. meskit maitsta.
Mida söödi varem jõuluajal Viljandimaal ja mujal, selle kohta annab prof. M. J. Eisen omas teoses "Meie jõulud" üksikasjalikuma ülevaate. Prof. Eisen väidab, et Mulgimaal ei tohtinud jõululaualt puududa mulkide rahvuslik toit korbid. Mitmel pool jõuluajal söödi ka kama. Helmes ja Hallistes keedeti jõuluks ube ja herneid korraga. Ube süües lauldi Pärnu ümbruskonnas: "Upid ümmer. upid suhu ja põmm põhku!" Helmes nõuti 12-kordset ubade söömist, sest see tagavat hää vilja-aasta. Ube süües rüübati piima pääle. Kapsaid Helme pool jõuluks ei keedetud, sest kardeti, et suvel siis ussid söövad kapsad ära. Hallistes söödi jõulu aeg ka kalu. Kala asetati tervelt lauale. See kindlustas, et nälg kunagi ei külasta maja.
Toris keedeti jõuluks sea seljaliha pajas nisuklimpide leemega, teisal käkki ja sülti. Saardes peeti lääkisid jõulu maiusroaks. Läägid valmistati pruunikaks praetud ja tõugatud kanepiteradest. Neile lisati juurde keedetud ja tõugatud ube. Jahud segati kokku, pandi sea rasva juure ja rulliti ümmarguteks pallideks. Siis pandi nad sõela seisma ja söödi jõululaupäeva õhtul.
Põltsamaal valmistati jõuluks odrakuhelikke. Neid keedeti seni pajas, kuni hakkasid kõvaks minema. Teisal küpsetati kõrge kuhja moodi leib. Loodeti, et niisugune leib avaldab mõju kõigi soovide kuhjaga täitumiseks.
Pea üle kogu maa tunti jõuluorikat, orika kujulist leiba. Jõuluorikat lauale asetades tegi perenaine K.-Jaanis kriidiga orikale 9 risti. Orikas lasti seista K.-Jaanis laual kogu 1. jõulupüha. Mitmel pool seisis orik laual kogu pühade aja. Pärast pühi viidi orikas laualt, kuid toodi uuelaastal ja kolmekuningapäeval jälle lauale. Jõuluorikat tavaliselt ei söödud veel kolmekuningapäevalgi. Pooleks lõigati jõuluorikas alles küünlapäeval. Siis lõigati orikapool nii mitmeks tükiks, kui palju peres inimesi ja jagati nende vahel. Teine osa orikast söödi vastlapäeval.
Orika viimne teekond. K.-Jaanis viidi orik pääle pühi viljasalve, kus hoiti kuni kevadeni. Kevadel jagati orik loomadele.
Jõuluorika kõrval tunti jõulupulii. See oli härjakujuline leib saba ja sarvedega. Vändra pool lõigati jõulupull jõuluööl kolme ossa. Leivaosad tükeldati omakorda ja leivatükid segati kaerte hulka, mis anti jõuluööl loomadele, Sarvedega osa anti veistele, sabaga osa hobustele ja aukudega kese lammastele. Jagamisel pisteti igale loomale põlev küünal karvusse ja lausuti: "Tere hommikust. jõulud, jõulud!"
Üldiselt söödi jõuluõhtul putru. Kes pudrusööjatest sai viimase lusikatäie, selle soovid pidid minema täide. Põltsamaal söödi hapukapsaputru. Rõuge pool jahuputru. s. o. vedelat putru, milles pähklisuurused lihatükid. 1 lelmes ei topitud vanasti vorstiputru mitte soolikatesse, vaid söödi jõuluõhtul niisama.
Sama üldiselt söödi jõulu ajal verivorste. Verivorstid olid siiski enam levinenud just Lõuna-Eestis. Vorstide valmistamine oli pühalikuks toiminguks. mis täielikku vaikust nõudis. Pääle vorstide valmistati Põltsamaa pool mauke. Mauguks nimetati vorstirabaga täidetud seamagu. Vorste küpsetati jõuluõhtul Hallistes kerisel kaseokstel ja Viljandi ümbruskonnas ahjus heintel. Pärast söömist asetati järelejäänud vorstid ahju või kerisele tagasi. et nad püsiksid soojad.
Jõuluks tapeti siga pea igas peres. Kui talus juhtus olema põrsas, siis tapeti see jõululaupäeval. Vanem siga tapeti tavaliselt päev või paar varem. Jõulu aeg söödi harilikult seapää. Kohati jäeti osa seapääst ka tõnisepäevaks. Helmes anti jõulu seatapmise puhul lastele süüa kops ja maks, mitte aga süda, sest muidu minevat lapsed liiga "söakaks". Pärnu pool lõigati lastele seakärss ja kõrvad. Vanad inimesed ei söönud seakärssa sellepärast, et sead sel juhul õue liig segamini tustivad. Kui lapsed sõid, ei olnud sest viga, sest põrsa nina on ju pisikene ja tuhnimine madal. Seakeel anti lastele, aga keeleots visati kassile, et lapsed valetama ei hakkaks.
Õlut tehti jõuluks igas peres. Ainult kõige kehvemad pidid leppima "vesiste" jõuludega. Põltsamaal keerati õlle humalaid keetes pada kolm korda ringi et joo jälgi pää samuti ringi käiks. Üldiselt oli õlle valmistamise viis pea samane nagu praegu.
Jõuluõhtul peeti tavaliselt üks suur söömaaeg ja hulk väikeseid. Suurele söömaajale kogunes kogu pere — vanemad, lapsed, teenijad ja muud kodakondsed. Laua otsas istuv pereisa pidas söögipalve. Mõnes peres lasti lapsigi lugeda söögipalve. Süües istusid ainult vanemad inimesed, kuna lapsed seisid püsti. Pilistveres võisid ainult leeris käinud isikud süües laua äärde istuda.
Hilisematest söömistest jõuluööl ei võtnud enam osa kogu pere, vaid siis sõi see kes soovis ja kellel oli isu. Viljandi pool söödi jõuluööl 12 korda. Samuti ka Toris. Pilistveres söödi 9 korda. Et teada, mitu korda on juba söödud, seks tõmmati iga söömise järele lauale kriips kas kriidi või söega.
Foorum