Linda Martinson sündis Pajusi vallas Nurga külas samal aastal, kui loodi Eesti Vabariik. Elle Reeder oli tema kaasaegne, Salme Masso ja Ida Savi natuke vanemad, Laine Remmelgas aga noorem. Tegemist on nö kokanduse raskekahurväega, keda mäletatakse saatest "Vaata kööki", ajakirjadest ja kokaraamatutest. Perekonnanimede eestindamise laines sai 1937. aastal Martinsonist Mardisoo. Järgmisel aastal abiellus Linda Reinhold Pettiga.
1940. aastate alguses läbis ta raamatukogunduse kursused ja määrati Põltsamaa raamatukogu juhatajaks. Seejärel viis töö toitlustuse juurde. Linda atesteeriti algul ettekandjaks ning üsna pea ühiskondliku toitlustamise ettevõtte juhatajaks. Toidukarjäär sai alguse Suure-Jaani puhvetis ettekandjana, seejärel töötas Ristil teemajas ning Haapsalus kohvik-restorani juhatajana. Vahepeal tegutses Keila söökla kalkulaatorina, seejärel Tallinnas restorani Kaukaasia direktorina. Toiduainete tehnoloogia õpingute käigus Tallinna Polütehnilises Instituudis (tänane Tallinna Tehnikaülikool) oli ta uurinud vitamiinide mõjusid, kuid töö viis hoopis toitlustusse.
Hoolimata väga praktilisest taustast sai tema kireks gastrosoofia. Selle sõna mõtles ta ilmselt ise välja, tähenduseks midagi gastronoomia ja filosoofia vahepealset. "Olen rohkem idealist kui süvauurija“, iseloomustas ta ennast. Ühes oma gastrofilosoofia kaustikus loetleb ta kõige paremaid toite, kuid alustab siiski soojast rukkileivast värske või ja soolaga. Linda Petti perekond andis Eesti Rahva Muuseumile üle tema isikukogu, milles sisalduvad tööalased, isiklikud ja reisipäevikud, samuti kulinaariaalased märkmed, raamatute ja loengute jaoks kogutud materjalid, märkmeid täis kritseldatud raamatud, fotod ning muud materjalid on hindamatu allikas nõukogude perioodi Eesti toidukultuuri ajaloo uurijaile. Eraldi väärib märkimist Linda Petti osalusel toimunud toidunäituste, demonstratsioonide, loengute ja kokanduskursuste ning valmistatud peo- ja pulmalaudade nimekiri. 2012. aastal sai tema koguga tutvuda ERMi korraldatud näitusel.
Linda Petti hakkas raamatuid kirjutama alles pensionipõlves. Tempo oli tohutu, igal aastal ilmus vähemalt üks raamat. "Kui alustasin "Muna" fotodega 85. a suvel, olin "alles" 66 ja tundus, et oh küll ma jõuan veel palju. Nüüd järsku saan juba 70 ja "Kartulgi" veel ilmumata." Nii iseloomustas ta päevikus oma tohutut töötempot ja edasisi plaane.
Sirvides tema raamatuid, on tunda vahetut vestlust autori ja lugeja vahel. Sissejuhatavad tekstid on muhedad ja täis väikeseid vimkasid, rääkimata hoopis teistsugusest keelekasutusest. Üheks olulisemaks väljaandeks on 1993. aastal ilmunud Perenaise leksikon, kuhu ta koondas need mõisted, millega perenaised köögis kokku puutuvad. "Rõhutan nende toiduainete tervislikkust, mis seda väärivad. Teatavasti on aga ka selliseid toite, mis oleks tervise mõttes parem söömata jätta või süüa vähe, näiteks kõiksugused suhkru- ja peenjahunikerdised – need koguvad teile vaid rasva naha alla. Perenaine on ju oma kodu tervishoiuminister!"
Kokaraamat poissmeestele, ilmunud 1991, võiks kuuluda vabalt Eesti huumoriklassikasse. "Mehe iseseisval toiduvalmistamisel on tegelikult kaks lähemat eesmärki: esiteks saad end toita mitmekesisemalt, s.t tervislikumalt, teiseks hoiad kerge tegevuse läbi kodus end õllepoest eemal," ütleb Linda Petti raamatu eessõnas. Lisaks mahlakatele soovitustele ja toidutegemisõpetustele kohtab ka juhiseid muuks, näiteks kuidas konkurendist lahti saada: "Mehed magustoitu suurt ei armasta. Mõned reeglit kinnitavad erandid välja arvatud. Ega magus polegi väga mehelik. Peale selle on see veel ebatervislik. Tuleta vaid meelde, mida viimasel ajal kirjutatakse ja raadios räägitakse. Ikka rafineeritud süsivesikud, suhkurtõved, infarktid ja veel seitse egiptuse nuhtlust!Kuid kui sul on konkurent kas tööl või isiklikus elus, siis sööda sellele ohtralt magusat sisse! Nii saad tast ennem lahti! Menetlusel on isegi teaduslik nimetus: „MMM” ehk „mõrv moosipiruka meetodil”. Meetod on sulle endale täiesti ohutu: prokurör ei sega vahele ja isegi sotsiaalne prestiiž ei kannata."
Linda Petti lisas oma tekstidele alati väikese hariva nüansi ning vahel ei puudunud ka mõni kriitilisem sõna. Retsepte sirvides tundub, et või kuulus tema lemmikute hulka. 1990-ndatel tegi ta kaastööd Maalehe Targu Talita rubriigile ning ühes lehenumbris (13. juuli 1990) rääkis või säilitamisest. "Klassikaline võte on soolamine, kuid meie taluvõi ei säili kuigi kaua, sest ta pole puhas. Mitte selline nagu vabariigi ajal, mil meie või sai Londonis I auhinna. Taluvõile on lisatud hapupiimasaadusi (juuretisi), mis ei soodusta säilimist. Soolatud võis peab olema 10-15% soola, see aga halvendab maitset."
Nii ilmus tema sulest üle 20 kokaraamatu, lisaks väiksemaid brošüüre, postkaardikomplekte jms. Tänu oma haridusele, töökogemusele ja äärmiselt laiale silmaringile teadis ta toidust kõike ning andis läbi kirjasõna ka lugejatele edasi, püüdes kõige muu kõrval rõhutada alati tervislikkuse aspekte. Ta arendas terminoloogiat, rõhutas vajadust tunda seda lisaks eesti keelele prantsuse, inglise ja saksa keeles. Võib öelda, et ta oli oma ajast tublisti ees, mis seletab tema retseptide aegumatust ning uuesti väljaandmist ka viimasel kümnendil.
Osta terve kilo värskeid ahvenaid. Võta neil sisikonnad ja lõpused välja (lõpused teevad supi mõruks), kuid pea, soomused ja uimed jäta alles. Pese kalad korralikult ja pane mitte rohkem kui 2 liitri veega keema koos sibula, vürtsi, pipra, supijuurte ja soolaga. Loorber pole oluline. Keeda hästi tasaselt, nii et keeduvesi vaevalt väreleb, kõvasti keetes on maitse otsekohe rikutud. Veerand tunni pärast vala kõik sõelale. Nüüd aja kass köögist välja ja jäta ahvenad sõelaga natukeseks ajaks jahtuma, kuumalt ei saa neid ju puhastada. Pane prillid ette, kui sul nägemine kehvavõitu on! Tõmba kaladel nahk koos soomustega maha ja nopi luud ükshaaval välja. See on õieti küll igav ja üsna tulutu töö, sest kalaliha jääb väga vähe järele, kuid maitse tasub end kuhjaga! Pane kalaliha leemesse tagasi, lase kuumaks, kuid mitte enam keema. Hõõru kaks munakollast hapu- või rõõsa koorega segi ja sega leeme hulka. Puista rohelist tilli või peterselli peale.
/Poissmeeste kokaraamat, 1991/
Pariisi vahukoor:
250 g 35%list rõõska koort
1,5 - 2 sl suhkrut
1 - 1,5 sl kakaopulbrit või selle asemel napp sl lahustuvat kohvi
Kakao või kohv segada emailitud kastruli põhjas suhkruga, hõõruda vähese koorega lahti, valada peale ülejäänud koor ja lasta segades korraks keema. Võtta kohe tulelt ja jahutada (ilma kaaneta). Ka külmkapis hoida kaaneta (et kaane alla ei tekiks kondensvett) järgmise päevani või vähemalt 6 tundi. Siis kloppida vahule. Vahukoor kuhjata magustoidutaldrikutele või klaasalustele, ümberringi asetada hautatud või kompotist võetud pirnid.
Märkus: selline roog seisab stabiilne, ei lange üldse alla, ennem kuivam külmkapis. Seda saab edukalt kasutada tortide-kookide kaunistamiseks.
/Roosõielised Linda Petti köögis, 1992) /
Foorum