Sügisesel sissetegemishooajal on küllap nii mõnegi perenaise heaks abimeheks Hilda Ottensoni igihaljas "Hoidised". Selle väärtteose näpunäiteid järgisid tänapäeva kodukokkade emad-vanaemad ja ehk vanavanaemadki, sest teose esimene trükk pealkirjaga "Aiasaaduste alalhoid" ilmus juba 1930, täiendatud kordustrükid 1939, 1945, 1959, 1970 ja 1977. Ometi väärib Hilda Ottenson oma 123. sünniaastapäeval meenutamist mitte üksnes hoidistamise asjatundjana. Kaarepere mõisa juustumeistri tütrena sündinud ja kõrge eani elanud proua oli üks teaduspõhise tervisliku toitumise, aga ka kogu moodsa kodukultuuri alusepanijatest sõjaeelses Eestis.
Pärast Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi lõpetamist Tartus õppis ta 1916-1919 Rootsis Uppsala kodumajanduskoolis. Kodumaale naastes sai temast paariks aastaks õpetaja Võru tütarlastegümnaasiumis ja Väimela põllutöökoolis. Kui 1922 avati Tallinna Linna Naiskutsekool, siis asus Hilda Ottenson seal tööle kodumajanduse õpetajana ja koolijuhataja Anni Varma parema käena. Õige pea sai temast oma erialal tunnustatud autoriteet, kes Haridusministeeriumi ülesandel käis kontrollimas kodumajandusõpet mitme maakonna koolides. Naiskutsekooli arhiivis säilinud kirjavahetusest võib lugeda, et 22. septembril 1926 palub Tallinna koolivalitsus Haridusministeeriumi kooliosakonnalt luba võimaldada Hilda Ottensonil anda nädalas 16 tundi üle normi, "arvesse võttes, et prl Ottensoni kui tüsedat jõudu majapidamise alal võimata on asendada teise õpetajaga".
1934-1936 töötas ta Tartu Naisseltsi Majapidamiskooli juhatajana ning alates 1936. aastast 1940. aastani Kodumajanduskoja peasekretärina. Ühtlasi oli ta aktiivne publitisist, kirjutades nii päevalehtedesse kui ajakirjadesse. Kõige enam on tema kirjutisi ilmunud ajakirjas "Taluperenaine", mille toimkonna liige ta oli kogu selle ilmumisaja (1927-1940).
20. sajandi alguskümnenditel rajati Eestis laialdane kodumajanduskoolide ja -kursuste võrgustik. Tervisliku ja otstarbeka kodu nimel tehtav töö oli intensiivne: õige toitumise, hügieeni ja sisustuse alaseid kirglikke jutlusi peeti nii meedias kui ka spetsiaalsete hoogtöönädalate ja propagandakampaaniate (näiteks piima, kartuli, kodumaise kala, aedvilja propaganda) raames.
Hilda Ottenson keskendus eelkõige toitumisalasele nõustamisele, kritiseerides rahva seniseid ühekülgseid toitumisharjumusi. "On maakondi, kus peagu aasta läbi tarvitatakse päämiselt leiba ja soolast sealiha hommikul, lõunal ja õhtul… Teine väga laialt tarvitusel olev toidukombinatsioon on kartulid ja püülijahust kaste, mida süüakse igapäev, kui mitte kaks korda päevas… Väga kurb on seisukord ka aedvilja tarvitamise suhtes". Ta leidis, et toidu valmistamisel peaksid pereemad aluseks võtma rangelt teaduslikud normid, et laual oleksid mitmekesised, kuid samas lihtsalt ja odavalt valmistatud road. Erilist rõhku pani ta taimetoidule, mis pidi tingimata olema iga liha- ja kalaroa lisandiks, samuti väärtustas ta traditsioonilisi tera- ja kaunviljaroogi. Muuhulgas soovitas ta korraldada hoogtöid väikelaste toitlustamise, õunapuude istutamise, õunamahla valmistamise, aga ka panipaikade soetamise ja korrastamise alal.
Eestiaegsetes kodudes, eriti maaperedes, oli tollal omaks võetud mitmeid uusi teadmisi loomade toitmisest. Paraku ei osutatud samasugust tähelepanu pereliikmete, eriti laste menüüle. "…teatakse hästi, miks kasvav seapõrsas vajab teatud toitu, lüpsilehma peab toitma nii, aga mitte teisiti; teatakse ka, kunas seapõrsale anda kalamaksaõli… kaalutakse peekonipõrsaid hoolikalt, et tai- ja pekikiht ei ületaks püstitatud nõudeid. Kuid miks ei pühendata samasugust tähelepanu ka lapsele?" Kodumajanduskoja juhtfiguurina algatas just Ottenson mitmeid toitumisuuringuid, viies läbi ankeetküsitlusi koolilaste toidust ja koostades selle põhjal võrdlustabeleid. Tulemused näitasid, et laste toit pole tasakaalustatud ja puudu jääb nii kaloritest kui vitamiinidest ja mineraalainest. Seega osutus agar ja tänapäeval ehk liigagi jõulisena tunduv propagandatöö hädavajalikuks. 1930. aastate teisel poolel oli Ottenson ka sage külaline raadioloengute sarjas "Pool tundi perenaistele."
Moodne kodumajandusteadus rõhutas mitte üksnes perenaise vastutust, vaid ka riigi ja ühiskonna kohustust seda rolli väärtustada, luua tingimused tema aja ja tööjõu ratsionaalseks kasutamiseks ning naise harimiseks. Nii nõudis ka Eesti Kodumajanduskoda uutesse majadesse otstarbekate ja valgusküllaste köökide ehitamist ning perede ja laste sotsiaalkaitse tugevdamist.
Nõukogude ajal jätkas Hilda Ottenson oma missiooni, olles õpetaja Kodumajandusinstituudis 1940-45, Ühiskondliku Toitlustuse Tehnikumis 1945-50 ja koolieelse kasvatuse pedagoogilises koolis 1947-50. Stalini ajal sattus kodumajandus kui kodanlik igand põlu alla, kuid seda jõulisemalt tõusis eestiaegsete toiduasjatundjate roll esile järgmistel kümnenditel. Nii Ottensoni kui Salme Masso, Linda Petti ja Ida Savi raamatud olid suurel defitsiidi, isevarumise ja isetegemise ajastul hindamatu väärtusega. Tervisliku ja kultuurse toitumise põhimõtete au sees hoidmise eest oleme neile tänulikud siiani.
Aiasaaduste alalhoid. 1930
Aiasaaduste säilitamine. 1939; 1945
Hoidised. 1959, 1970, 1977
Kartul meie toitlustamises. 1935
Tarvitage rohkem piima! 1935
Kodumaa marjad ja puuviljad toiduna kogu aasta. 1937.
Piim toiduainena ja piima hoid kodus. 1938.
Kooliealiste laste toitlustamine. 1938.
Odav ja tervislik toit. Koost. H. Ottenson, K. Padernik ja L. Uusme. 1939.
Toitumisfüsioloogia: õpik ühiskondliku toitlustamise tehnikumidele, 1947.
Taluperenaine nr 10, 1937
"Toitlustamise korraldamine tervislikult ja otstarbekohaselt ei tee ka oktoobrikuus ühelegi perenaisele raskusi. … Oktoobrikuus tarvitatavatest toiduainetest on meil esimesel kohal mitmesugused aedviljad… ka värske liha poolest on oktoobrikuu rikas: esimesel kohal on lambaliha, siis kodulinnud, viimastest küll eeskätt kanad, aga oktoobrikuus tapetakse juba ka parte ja hanesid. On meie perekonnas mõni küttimist harrastav mees, siis on kättesaadav ka metslindude ja jäneseliha. Oktoobrikuu on rikas ka kala poolest, sest siis on meil räime- ja kilupüügi hooaeg… Ka on meil oktoobrikuus tarvitada loomade siseelundeid ja verd. … Kohased on igasugused liha- ja aedviljasupid, kala- ja aedviljasupid, vegetaarsed supid. Oktoobrikuus on lõpmata hääd võimalused ka igasuguste hautatud toitude valmistamiseks… palju võimalusi on ka vormitoitude valmistamiseks. … Ohtrasti peame toitude maitsestamiseks tarvitama sibulaid, tomateid. Kui soovime lõunaks ka teist rooga, siis on selleks väga kohased õunad toorelt või küpsetatult, magusad õuna- või tangupudrud, magusad pirukad… Siis veel magusad supid ja kissellid, magusad vormitoidud ja pannkoogid.
Lõunad püüame korraldada järgmise kava kohaselt: kaks korda nädalas anname lauale hautatud aedvilja ja liha, üks kord mõnda vormitoitu, kaks korda aedvilja- ja lihasuppi, üks või kaks korda kala, kord kartuleid mõne kastme või külma kala või lihaga ja kord tanguputru. … Seega oleme koostand toidu, mis on küllalt odav, mitmekülgne ja rahuldab meie keha nõudeid täielikult."
3 suurt peeti, 3-4 porgandit, 1 seller, 1 porru, 1 petersell, ½ kaalikat, 4-5 tomatit või ½ kl tomatipüreed, 1 väiksem kapsapää, 2 spl võid, ½ klaasi hapukoort, 3-4 l vett, soola
Puhastatud ja kooritud peedid ning teised juurviljad lõigatakse peeneteks piklikkudeks pilkudeks, hautatakse pajas võiga umbes ½ tundi, lisatakse siis 1 l kuuma vett ja soola ning keedetakse peaaegu pehmeks mille järele lisatakse peeneks lõigatud kapsad ja tomatid või tomatipuder ning või ja ülejäänud vesi. Kui kõik pehme, valatakse koor leemekaussi ja supp kallatakse pääle, petersellilehti pinnale.
1 kg lambaliha, 1 kl kruupe, 1 kapsapää, 5-6 porgandit, ½ sellerit, 1 kaalikas, soola, pipart, 5-6 tomatit või tomatiputru, rasva.
Paja põhjas sulatatakse pisut rasva, parajateks tükkideks lõigatud liha pannakse pääle, lihale pestud kruubid, siis tomativiilud või -puder ja lõpuks puhastatud ja tükeldatud aedviljad. Pääle valatakse 1 l keeva vett ja lisatakse maitseained. Hautatakse pliidil või ahjus 2-3 tundi ilma segamata.
Artikkel valmis 2019. aastal Hilda Ottensoni 123. sünniaastapäevaks.
Mul on kodus mitu erinevat "Hoidise" raamatut, lisaks "Aiasaaduste säilitamine" (1939). Tõeliselt tore on olnud lugeda Hilda Ottensoni harivaid ja samal ajal korrale kutsuvaid lugusid ajakirjas "Taluperenaine".
Väga huvitav lugemine!
Põnev lugemine, aitäh!
Foorum