"Tartuffel on Adenes Virginieni, Papas Indoron ja Salonum tuberooforum efculentumiks nimetatud. Need kannavad seemneid, aga nende abil paljundamine on liiga tülikas. Nad tuleks nagu maaõunad [maapirn ehk topinambur] või maa artišokk kevadel heasse pisut liivasesse mulda istutada. Sügisel võetagu nad välja ja hoitagu neid õhurikkas keldris kuivas liivas. Nad paljunevad jõudsasti ja kannavad kokku punaseid mugulaid, purpurvalgeid õisi ja ümmargusi õunu (mis on) täis seemneid. Rohkem vaata selle kohta [Heinrich] Heffensi "Saksa aednikust"".
Nii põgusalt kirjutatakse kartulist 1753. aastal Saksamaal Maini äärses Frankfurtis ilmunud kaheosalises, tolle aja ühes põhjalikumas, aianduse käsiraamatus, mille autoriks oli Arnold Friedrich Reisenberg, kes kasutas raamatu autorina pseudonüümi A. F. von Hartenfels. Raamat ise, mis on meie arhiivi raamatukogus ja mida Eestis on avalikes raamatukogudes teadaolevalt kaks, vajaks samuti lähemat tutvustamist, aga praegu veel kartulist.
On kirjutatud, et kartul jõudis Eestisse juba 18. sajandi keskel. Selle raamatu põhjal näis see tollal veel ka Saksamaal üsna tundmatu aiataim olevat. Samas on raamatu autorit süüdistatud ka aianduse alases asjatundmatuses. Räägime siin kartuli kasvatamisest. Eksootilise importkaubana märgitakse kartulit Tallinna laevaraamatuis esmakordselt ilmselt 1725. aastal, aga see teema vajab veel uurimist.
Esialgu kasvatati kartulit mõisaaedades, hiljem ka taluaedades. 19. sajandi esimesel poolel hakati seda põldudel kasvatama. 1823. aastal kirjutas Maarahwa näddalaleht, et kolmkümmend aastat tagasi ei tuntud maal kartulit, mida nüüd igaüks oma põllul kasvatab. Põltsamaa mõisaproua Henriette von Wahli (eluaastad 1782–1810) muidu küll vägagi põhjalikus kokaraamatus näib kartul veel tundmatu olevat. Samas oli tema poeg Alexei von Wahl juba agar kartulikasvataja, kes 1840. aastatest on Taevere mõisnikuna kohaliku rahva mällu jäänud eriti seoses kartulivõtuga, kui ta kepiga talupoegi oli õpetamas, kuidas seda õigesti teha tuleb.
Millal kartulit Tallinna aedades kasvatama hakati, selle kohta linnaarhiivi arhivaalid esmavaatlusel mingeid andmeid ei sisalda. Säiliku pealkirjadesse ilmus kartul alles 1918. aastal umbes 30 Saksa okupatsiooni aegse kartulivarguse kohtutoimiku pealkirjas. Ka saksa või venekeelne kartuliotsing arhiivinfo süsteemis ei anna tulemusi. Ilmselt Tartus kasvatati kartulit varem, kui Tallinnas. Igatahes märgitakse Supilinna Kartuli tänavat (Kartoffel Strasse), kui säiliku pealkiri ei valeta, juba 1781. aastal (EAA. 995.1.23619).
Sageli korratud väide, nagu hakanuks Peeter esimese ajal ja tema korraldusel Venemaal massiliselt kartulit kasvatama, on küll ilmne liialdus. Küll aga oli see tema vennatütre, keisrinna Anna Ivanovna (valitses 1730–1740) toidulaual. Kartulikasvatus hakkas Venemaal edenema alles Katariina II valitsemisajal 1760. aastate lõpupoole eelkõige Peterburi ja Novgorodi kubermangudes. 1760. aastatel koostas Venemaa meditsiini kolleegium Senatile rapordi, milles märgiti, et parim abinõu võitluses näljaga on "neis samades maaõuntes, mida Inglismaal nimetatakse poteites, aga muudes paikades maapirnideks, tartuffeliteks ja kartoffeliteks". Selle raporti alusel andis Vene senat 1765. aastal välja ukaasi, milles soovitati kartuli kasvatamist nii perekonna kui ka loomade toitmiseks. Senat andis välja ka erijuhendeid kartuli kasvatamise kohta. Kartuli propageerimisele töötasid vastu vaimulikud ja eriti vanausulised, kes nimetasid seda kuradi õunaks (nn saksa keelne "Kraft Teufels“ = saatana jõud), saatana süljelärakateks jne. Eriti visa ja pikaajalist, kohati enam kui 100 aastat kestnud, vastupanu kartulile osutasid just vene vanausulised.
On võimalik, et kartulit hakkasid Tallinna kas juba 18. sajandi lõpul või 19. sajandi alguses müüma ka vene aedviljakauplejad, keda siin kutsuti aiavenelasteks.
Algul ilmusid nad Tallinnasse hooajaliselt. Juba 1790. aastatel müüsid suvel ja sügisel oma aiasaadusi mitmed Kadrioru lossitalupojad, kes talviti olid kalakaupmehed. Tallinna esimesed kartuliaiad, mida ilmselt küll põldudeks ei saa nimetada, võisidki asuda Kadrioru lossiteenijate alevis ehk Slobodaas (sloboda—vene küla).
Kõige esimene tuvastatud kokaraamat Tallinnas pärineb 1601. aastal Tallinnas surnud Heinrich Matssoni pärandiinventarist: Koch Buch Marchsis Rumpolti.
Tegemist on selle aja ühe tuntuma kokaraamatuga, 1581. aastal välja antud "Ein new Kochbuch", mille autor on Mainzi kuurvürsti kokk Marx Rumpolt, kes oli töötanud väga paljudes Euroopa ja ka Venemaa köökides. Raamat vahendab tippkoka ülesandeid ja retsepte, mis on lihtsamate inimeste jaoks kindlasti liiga kallid teostada.
Selles raamatus ongi ilmunud kõige esimene saksakeelne retsept kartulitoidu kohta.
Maaõun (kartul). Koori ja lõika väiksemaks/ pane vette/ ja kurna hästi läbi rätiku/ haki peeneks ja prae koos väikseks lõigatud pekiga/ pane veidi piima sinna peale/ ja lase keeda/ nii saab see hea maitsema.
Artikkel ilmus Tallinna Linnaarhiivi blogis.
Foorum