Rabarber - hapu aiakaaslane, kes teeb meele rõõmsaks

Ajakirja Kodu&Aed aiatoimetaja Tiina Tammet kirjutab Nami-Nami lugejatele rabarbrikasvatamise tarkustest!

Rabarber on vältimatu osa eestimaisest kevadest, nii oodatud ja nii mõnusalt hapu kaaslane paljudesse magustoitudesse. Rabarber kerkib lausa õnnistusena jõudsalt maast just sel ajal, kui aiast veel midagi õieti võtta pole. Lihtne kasvatamine ja suur saak teevad tast tänuväärse aiataime.

Vanades taluaedades on rabarber enamasti olemas. Tugev taim võib seal püsida isegi aastakümneid peale seda, kui inimesi enam toimetamas pole. Taim paistab umbrohu seest sellisel juhul küll vaevalt välja, sest varred on hooldamatusest peeneks ja nõrgaks jäänud. Aga just varred on need, mis ideaalsel rabarberil peaksid olema prisked ja mahlakad.

Varte värv ja jämedus sõltuvad taime geneetilistest omadustest, aga väga palju ka kasvutingimustest. Sordiehtsaid rabarbereid liigub meil vähe, enamasti jagatakse puhmaid käest kätte, naabrilt naabrile, tuttavalt tuttavale. Seega tuleks lihtsalt leida omale meelepärane variant ja kaubelda endale osake puhmast, sest taime on kõige lihtsam paljundada jagamisega. Kindlasti tasub katsetada erinevaid taimi, sest ka maitse ja hapete sisaldus võib olla erinev. Varieeruvad taimede lehevarte jämedus ja värv, aga ka õite moodustamise innukus.

Aianduskeskustes on müügil nii rabarberisortide seemneid kui ka istikuid. Omale aeda rabarberit igatsedes on lihtsaim viis hankida istik, sest seemnest võtab rabarberi suureks puhmaks sirgumine mitu head aastat aega. Istutamine võta ette kevade algupoolel, mil taimed on kasvu alustamas või augusti teisel poolel, et istutatud taimed jõuaksid enne talve juurduda.

Kuidas kasvatada

Rabarber kasvab kõige jõudsamini heas kobedas toitaineterikkas ja parajalt niiskes mullas. Liiga niiskes mullas kimbutavad teda mädanikud, kerge ja kuiv muld mahlakat saaki ei anna. Päikesepaistel kasvanud taime varred on punasemad kui poolvarjus kasvanud taime omad.

Istutamisel tuleb arvestada piisava ruumivaruga. Kaeva rabarberile 60 x 60 x 60 cm suurune rammusa mullaga istutusauk. Istuta taim ja kata kasvupung 3-5 cm mullakihiga. Taimede vahekauguseks jäta 50–75 cm, sest rabarberid kasvavad ju suureks! Korralik kastmine, hea kompostmuld ja pisut varuväetist annavad noortele taimedele hea stardi. Orgaanilist väetist võikski taimele üle aasta anda, see parandab pinnast ja lisab toekat saaki kasvatavale taimele vajalikke toitaineid.

Suurt kasvuaegset hooldust rabarberitaim ei vaja, tema tahab rahus kasvada. Noort taime istutades lastakse tal esimene aasta ilma varsi murdmata kasvada ja jõudu koguda. Noort taime peaks rohima ja põuaperioodil ka kastma. Hiljem saab taim vaid kevadise rohimise ja kobestamisega hakkama, sest tugev juurekasv ulatub sügavale ning konkurentsi sellega kannatavad vaid vähesed juurumbrohud. Suve jooksul eemaldatakse kolletanud lehed. Põõsaalust tasub suvel ikkagi jälgida, sest niiskes ja varjulise paigas leiavad hea pelgupaiga teod ja nälkjad.

Sügisel eemaldatakse külmade öödega hävinud lehed ning taim kaetakse õhukese kompostikihiga. See kaitseb kergelt taime talve eest, ent üldiselt peaks ta talvituma ka ilma selleta. Kevadel jääb kompostikiht taime turgutama.

Saagi murdmine

Kas teadsid, et rabarberivarsi ei lõigata, vaid need murtakse koos "kannaga" kergelt keerates taime küljest lahti? Selline võtmisviis kahjustab taime kõige vähem. Nii jääb vähem võimalusi, et mädanik taime kahjustama pääseb.

Alati jäetakse põõsale ühele "varrekodarikule" alles vähemalt kaks-kolm lehevart, et taimel oleks jõudu taastumiseks. Suve keskel rabarberit enam eriti ei tarvitata, sest vanemad varred muutuvad puiseks ning neis suureneb oblikhappesisaldus. Siiski tekib vanu varsi välja murdes uusi pidevalt juurde ja kui isu on, võib neid jätkuvalt toiduks tarvitada. Kui taime lehed muutuvad suve keskel plekiliseks, võib need julgesti eemaldada, et haigused levima ei hakkaks.

Vanemad taimed kipuvad moodustama õievart, see oleneb ka konkreetse taimeklooni õielembusest. Kõrge varrega õis on rabarberil küll väga uhke, ent seda moodustades jätab taim lehekasvu unarusse. Õievars murtakse esimesel võimalusel ära.

Kui põõsas jääb aastatega juba ka keskelt tühjaks, on aeg ette võtta taime noorendamine. Selleks kaeva varakevadel või augustis tugevad juurikad välja ja jaga osadeks. Eemalda vanad pehkinud osad ja istuta mõne uue pungaga tükid värskesse mulda. Vähem õievarsi annavad puhmast uuendades vana taime servadest võetud nooremad juureosad.

Levinumaid rabarberisorte

  • varajane roheliste lehevartega ’Victoria’
  • punaste lehevartega ’Sutton’
  • punaste lehevartega ’Holstein Bloodred’
  • punaste lehevartega ’Strawberry’
  • punaste lehevartega ’Canada Red’
  • punaste lehevartega ’Stockbridge Arrow’

Loe veel:

Hea lugeja, kas Sinu aias kasvab rabarber? Kui jah, siis milline? Kas kasvatasid seemnest või istutasid time?

Tiina Tammet
postitatud 23.05.2017 14:22 LISA KOMMENTAAR

Kommentaarid


Ann M Leis
postitatud 25.05.2017 09:42

My rhubarb never gets enough sun, so it's more of a plant, cuz it doesn't grow big enough to eat :(

Qsti
postitatud 29.05.2019 15:55

Kõige tähtsam põõsas minu aiakeses. Ilma rabarbrita pole kevad õige kevad!

Mark
postitatud 02.06.2019 22:12

Ahaa, sellepärast ongi tuju hää