Euroopa Liidus on kartulisortidel neli peamist kvaliteeditüüpi: A, B, C, D.
A on salatikartul – ei kee katki ja on tänkjas
B on keedukartul – valdavalt ei kee katki, on veidi jahune
C on jahune keedukartul – keeb katki ja on jahune
D on pudrukartul – keeb katki ja on väga jahune
Siin mõned sordisoovitused - proovi ja leia oma lemmik!
Salatiks sobivad sordid, mis keetmisel ei lagune ning on mõnusalt tihked, kõvad, pisut kleepuvad ja ei ilma endasse kuigi palju kastmeid ega õli. Salatikartul on pärast keetmist tänkjas ja seda on hea tükeldada.
Sellised sordid on näiteks:
Püreeks-pudruks ja ka püreesupiks on head jahused ning kuivad kartulid, millest mõned lagunevad keetmisel pea täielikult.
Sellised sordid on näiteks:
Tavaline keetmiseks mõeldud lauakartul on vähem jahune, keeb ühtlaselt pehmeks ega lagune. Kahvliga vajutamisel on see kergesti tükeldatav.
Varajastest sortidest:
Pühadelauale:
Jahusem lauakartul laguneb keetmisel osaliselt, hea maitse pärast süüakse seda aga Eestis palju:
Praekartuliks on parimad mõõdukalt jahused mugulad, mis ei lähe küpsetamisel katki.
Sellised sordid on näiteks:
Friikartuliks passivaid sorte on vähe, need peavad olema kindla kuivainesisaldusega. Mugulad on piklikumad ja frittimisel moodustub nende pinnale tihe-krõbe koorik, õli ei imendu sisse ja sisu jääb pehme.
Hea ahjukartul küpseb mõnusalt pehmeks, aga laguneb vähe. Head sordid ahjukartulite tegemiseks on:
Foorum