Merle Liivak & Hele-Mai Alamaa "Kahvliahvi kokaraamat"

Valime koos "pildiraamatutest" uusi retsepte katsetamiseks. Kui söögitegemiseks läheb siis laps koorib, tükeldab, segab, kaunistab ja aitab vahelduva eduga süüa ka.

kaasasin last sellisesse toidutegemisse, mis on põnev, näiteks meeldis teha piparkooke, neid kaunistada ja munade kloppimine pannkoogitaignasseoli ka hästi oodatud. Vaatan, et minu väikestele lapselastele meeldivad just need tegevused, aga tahaks ka nende valikuid laiendada, sestap oleks üks huvitav kokaraamat abiks küll.

Igaüks teeb jõukohaseid asju. Väiksem vahustab, kallab tainasse väljamõõdetud aineid, suuremad koorivad, tükeldavad, katavad laua jm. Vahepeal ikka viilivad ka kõik üksteise võidu ;)

Igasugune käelise tegevusega seotud toidutegemine meeldib meie lapsele, näiteks pelmeenide voolimine. Ja serveerimine. Ise kunstipäraselt ehk "nagu tipprestoranis" serveeritud toit maitseb talle ka palju paremini.

Meil on toiduvalmistamisel enamasti kogu pere hoos, nii ka meie tänaseks 2-aastane tütar. Koos arutame, mida söögiks valmistada, käime poes või turul, teeme kõik vajaliku alates ettevalmistustest kuni ahjust tulnud toidule pealepuhumiseni, hetk enne kui hõrgud ampsud suhu limpsavad. Ja ma vaatan rõõmuga, kuidas köögis kogetu saab uue elu mängudes, nukkudele ja Sipsikule toitu tehes või vanaemadele-vanaisale oma lemmiksöökide kohta häid toidusoovitusi jagades:) <p>Mulle meeldib ka Kahvliahvide lähenemine, et küll selle köögi ja lapsed saab pärast puhtaks kraamida, peamine, et toidutegemine tooks rõõmu ning kasvataks armastust päris-ise-tehtud-hästi-tehtud toidu vastu.</p> <p>Ja seda paistab sealt raamatustki küllaga!</p>

Kuna laps on alles nii väike, siis pole väga palju teda veel kaasata saanud. Aga eelmisel nädalal piparkooke tehes, istus minu kõrval, põsk jahuga koos ja piprkoogivormidega mängides. Nii saime koos 2 pannitäit piparkooke tehtud. <p>Aga pere igapäevasete söökide tegemine käib pidevalt "kokasaate vormis" ehk pidevalt kõike lapsele kirjeldades :)</p>

Lapsed saavad köögis peaaegu kõigega hakkama, kui ainult endal jätkuks rohkem kannatust. <p>Suurem laps soovib juba ise kõik algusest lõpuni valmis teha. Väiksem aitab muna vahustamisel ja taina segamisel, eriti meeldib juustu riivida kas riivi või siis küüslaugupressiga. </p>

Suurem laps hakkas 2a6k mune omleti jaoks lahti lööma ja vispeldama (eks vahel juhtuvad koored ka sisse). Võileivale või määrimine ja vorsti lõikamine tuleb juba (2a10k) päris hästi välja, vahel teeb üksinda võileivad valmis. <p> Laste kokaraamatust valib vahel mõned toidud, mis talle meeldivad, valime koos poest asjad ja valmistame koos toitu. Siiani on valituks langenud kaneelirullid ja lihtsad marja muffinid. </p><p> Kartulit ta küll üritab koorimisnoaga koorida, kuid see vajab veel harjutamist.</p><p> Üldiselt kui kööki juba läheme, siis KOKAMEES on kohe platsis. </p>

Mina kolme poja emana olen võtnud pähe, et lapsed peavad oskama ise süüa teha. Nii nad ongi olnud titeeast alates söögitegemise juures, kas puusal, kandelinas või lausa laua peal. Luban ka noaga lõigata, mu 3a on ettevaatlikum kui 7ne. Vanim 9a üllatab juba kookidega. Kui lasta lastel süüa teha, siis nad ka söövad paremini. Kööki aitab koristada isa ;)Mul on küll väga raske vahel end tagasi hoida, et las ma parem teen ise aga lohutan end, et tulevikus ei pea enam niipalju vaaritama.

Kaasan last ka päris palju, talle eriti meeldib kooke/muffineid teha, valada mõõdetud asju, segada nii et kogu köök oleks jahu täis. Eriti meeldivad igasugused küpsised ja piparkoogid.

Õnneks lapsele väga meeldib igasugune küpsetamine. Taigna tegemine, segamine ja vormi kallamine. Kaunistamine muidugi ka.Kui teha midagi just lapsele maitsvat küpsetist, siis on ta alati valmis aitama.

Lapsed, kes juba numbreid tunnevad, on väga osavad kuivainete kaalujad, ikka eraldi kaussidesse, et kui peaks terve suhkrukott tagurpidi lendama, siis poleks miskit hullu. Samuti on kõikide erinevate küpsiste kokkusegamine lastele tore tegevus. Kui hakkimine ja ahju lähedal tegevused võiksid täiskasvanuile jääda, ning à la porgandite aiast toomine just kõige põnevam tegevus lastele ei ole, siis kui juba taignaga mässamiseks läheb, on kõik allameetrimehed abilised number üks. :)

Lapse kaasamine toidutegemisse sai alguse juba siis kui oli aeg hakata lapsele tahket toitu tutvustama. Esimesed katsetused, keedetud kõrvits ja õun said otseloomulikult valmida vaid lapse valvsa pilgu alla. Ka aurutatud lillkapsaõisiku sai laps pihku juba 6-kuuselt... Mida aeg edasi, seda julgemalt olen teda nii ahju kui pliidikõrvale lubanud. Hetkel, olles 1 aasta ja 8 kuune oleme lapsega koos valmis meisterdanud mitu kooki (kusjuures nisujahu vabadad, aga jahusadu on võimalik korraldada ka mandli- ja kookosjahuga), korraliku portsjoni piparkooke ja kõik kodused lõuna ning õhtusöögid. Peamisteks lapse lemmiktegevusteks toiduvalmistamise juures on ennekõike vispliga muna vahustamine, munasegule teiste koostisainete lisamine, taigna maitsmine ja kõige lõpuks valvsalt ahjuukse taga ootamine,et oma kätega ja emme väikese abiga meisterdatud söök valmis saaks.

Laps (4a) aitab piparkooke teha :tainast sõtkuda, kaunistada ja neid hiljem ka süüa :) Muul ajal meeldib talle üle kõige igale poole riivjuustu peale raputada.

Hetkel 5ne tirts on juba päris mitu head aastat köögis abiks! Küll tükeldab, vormib frikadelle, vahustab biskviittainAst. Teeme mänguliselt kõike. Paar päeva tagasi tegin talle üllatuse kui ta lasteaiast tuli- õmblesin põlle( eelmine põll ja kokamüts olid väikseks jäànud) ja pakkisin koos piparkoogitaina ja glasuuridega! Ja ta oli õnnelikum kui mõne kommi üle! Loomulikult läks kohe piparkookide meisterdamiseks :)

Mul veel isiklikke lapsi pole, kuid kui olen pisikestega süüa teinud siis olen lapsi kaasanud kaunistamisse ja mõndade asjade tükeldamisse. :)

Mul tüdrukud veel pisikesed (3a ja 1a) ja arvestatavat abi neist pole, aga nad ikka palju samal ajal köögis, kui ma süüa teen ning koogitainast on vanem ikka saanud segada ja piparkoogitainast rullida.

Lastel tuleb algusest peale lasta endaga koos toimetada :) Nii nad õpivad ja harjuvad maast madalast toimetama, see ei puuduta ainult söögitegemist. Vahel tunndub, et saaks ise kiiremini ja mäkerdamiseta, aga ikkagi.... Muidu oleme ükskord ise selle fakti ees, et siis kui tuleks teha, nad enam ei tee... Suure perena(kuus last) oleme väikesest peale kõike koos teinud ja sellega vältinud olukorda, et lastel oleks suurena "kaks vsakut kätt" :)

Kaheaastane tütar aitab nõusid pesta. Noaga tahaks ta õudselt toimetada, aga päris nuga ei saa ju veel anda kätte.

Minu aasta ja 9 kuune poeg askeldab mu kõrval pannide ja kastrulitega, mida ma parajasti ei kasuta söögi tegemisel. Immiteerib minu liigutusi nt pannilabidaga.

Mul pole küll isiklikke lapsi, aga sugulastel-tuttavatel neid ikka jagub ja nii mõnelegi meeldib tulla appi tainast segama vmt. Ma arvaks, et kõige olulisem selle kaasamise juures on "kannatada ära", et alguses on jah segadust ja mäkerdamist rohkem kui muidu, aga pikas perspektiivis tasub see väga ära! Kõige parem kaasamine ongi lasta lapsel rahus toimetada, kui tal vähegi huvi on. :)

Endal veel lapsi pole, aga kõik pisemad sugulased ja nende sõbrad on alati kaasatud söögi valmistamise protsessi! Soovin neis alati tekitada loomingulise rõõmsa tunde ja enese usalduse, et nad võivad ise otsustada ja valikuid teha ning võib-olla vajadusel neid kergelt suunata. Tihti oleme suvel kõik koos ämbritäie maitsvat salatit aiamaal leiduvatest viljadest valmistanud ning mitmesuguseid armsaid muffinite retsepte proovinud.<p>Kindlasti ei lase ka end morjendada segadusest köögis ja mõnest "plahvatuslikust" äpardusest- ka neid olukordi saab üheskoos mänguliselt koristada!</p>

Lapsi kaasan söögi tegemisse juba väikesest peale. Lapsed saavad avaldada arvamust, mida kodus süüa teeme, saavad ise hakkida, mõõta, segada jne. Ka paljud võõramad toidud saavad ise tehes mõnusama maitse. <p>Samuti teeme aeg ajalt toidu tegemise protsessist ja valmis toidust pilte. Hiljem kleebime pildid paberile ja kirjutame retsepti juurde. See on tõeliselt vahva ettevõtmine, millest jääb ka vahva mälestus.</p><p> Nii saame tekitada päris oma lemmiktoitude kokaraamatu. Üks näide on lisatud ka siin.</p>

Kõige lihtsam on igasugu tainaste segamistesse kaasamine olnud. See neile väga meeldib ka. Nüri noa olen hakkimiseks ka andnud, siis ikka mingi aja on pusitud ja siis alla antud. Kaheaastane on tunduvalt püüdlikum ja soovib rohkem osaleda/abistada kui neljane. Väiksem tahab tooli peal pliidi ees seista ja potis ka segada.

Mul pole veel lapsi, aga mind näiteks on ema pannud segama ja hiljem ka lõikuma salatitesse kartulit või vorsti. Mina otsisin ka asju kappidest, kui ema ütles või juba ise lugesin, mida vaja on. Õppisin muide väga varakult lugema :) Olen kooke kaunistanud, tainast seganud,suurest kotist suhkrut topsikusse käinud kühveldamas ja lusikaga aineid kaussi valanud ja muud sellist juba varajasest lapsepõlvest. Nüüd küpsetame-kokkame koos. Püüan ikka rohkem õppida neid n-ö vana kooli sööke tegema, mida minu vanavanaema, vanaema ja ema ning isegi vanaisa on teinud, mitte igasuguseid gucci-muccisid :D Homme hakkame rulaadi tegema ja vahvleid igivana masinaga :) Minu lemmikud!

Tütar õppis väiksena kartuleid ja kalapulki praadima endale. Neid oli tal hea ketšupiga süüa. Tegi endale moorapalle ja igasuguseid magustoite laste kokaraamatu järgi.

Minu tütar tegi väiksest peale väiksemale vennale süüa, kui mina ja naine tööl olime või oma maja ehitasime. Said väga hästi kahekesi hakkama. Tütar tegi putrusid ja suppe, kartuleid praadis, vahel tegi ka magustoiduks küpsiseid. Nüüd on ta väga hea kokk, õpetas ka lapselapsele kõike. Tütretütar teeb hästi erinevaid küpsiseid ja kooke, aga on ka käinud metsas seenel alati väga hea meelega, tundma õppinud söögiseeni ja mida ei tohi korjata. Pärast aitab puhastada ja siis kupatame ja paneme purki või lõikame kukeseeni ja teeme kastet. Kartuleid õpetas juba vanavanaema koorima lapsel. Poeg oskab samuti päris hästi süüa teha.

Olen oma lapsi alati kaasanud köögis. Eriti pidupäevadel ja nende eel. Piparkoogitainas ja kartulisalat, borši supp ka pirukad! Jõukohaseid töid on nad alati leidnud ja suure õhinaga neid teinud. Nüüd on suurem tütar esimest aastat oma elu peal ja köögis saab ideaalselt hakkama! Raamatu võidu puhul lähebki see temale! Ilusat jõuluaega Teile!

Meite oma kaasab ennast ise juba. Eriti lihtsamate asjade, nagu muna praadimine ja supi soojendamine, korral

Kuna lapsele meeldib enim köögis just kookide tegemine siis on nö lapse ylesanne taignaid kokku segada :) Samuti aitab salateid hakkida. Hetkel veel liiga pisike, et pliidi ligi lubada. Oma kokkamise nö soone sain oma emalt, kes lubas alati kööki toimetama.

Minul veel oma last ei ole, küll aga on mul peagi kuuene väikevend, kes natuke justkui nagu on ka oma laps. Me oleme koos teinud erinevaid kooke ja teisigi toite. Millaliganes vennal huvi tekib, on ta alati kööki oodatud. Tema peamised ülesanded on seni olnud segamine, rullimine ja mikserdamine. Päris üksi armastab ta võileibu ja hamburgereid (kaks saiaviilu ja sinna vahele kõike, mis talle meeldib) meisterdada. Minu arust ei ole midagi toredamat kui kokkamine koos lastega :) Laps saab õppida ja täiskasvanu on oluliselt lõbusam kui üksinda toimetades.

Kasutajad KUKERPALL ja TJOESOO - teie saate Fortuuna soovil endale uhiuue raamatu "Kahvliahvi kokaraamat". Palun saatke mulle oma postiaadress ja ka mobiilinumber/lähim Smartposti asukoht meilile info@nami-nami.ee