Kristjan Kalda restoraniarvustus "Imre Kose restoran Mercado" ilmus veidi kärbitud kujul ka ajakirja Oma Maitse 2008. a. veebruarinumbris.
Imre Kose kokandusimpeerium laieneb välgukiirusel: Bestseller, Boulangerie, Vertigo restoran ja Brasserie ning nüüd siis terve toitlustustänav Ülemiste City’s Lõõtsa tänaval nimega Mercado: Ülemiste Keskuse taga, pöörata ära Suur-Sõjamäe tänavalt.
Eelkõige on Mercado mõeldud Ülemiste City töötajatele, sest linnasüdamest jääb asukoht selgelt välja. Restoranikülastaja jaoks, kes hetkel veel sellesse industriaalse ilmega piirkonda muul põhjusel ei satu, on põhimõtteline küsimus, kas Mercado on Michelini hindamissüsteemi väljendit kasutades mérite un détour ehk väärt kohalesõitu. Ning kas seda vaid ühel korral uudishimu rahuldamiseks või edaspidigi külastamiseks.
Kahtlemata on avaras aatriumis asuv Mercado oma uuendusliku lähenemisega koht, mida peab oma silmaga üle vaatama. Tegu pole kolme erineva restoraniga, kuigi aktiivsest brändingust võiks selline mulje jääda, vaid pigem kolme letiga, mis pakuvad erinevaid käike. Souperie’st saab suppe, vokiroogasid ja salateid, grillilaud pakub grillitud liha ja kala ning kolmandast letist leiab kohvi ja koogikesi. Lisaks asub sissepääsu juures väike gurmeekauplus.
Mercado on eelkõige sobiv lõunastamiseks, kontorihoone aatrium loob asjalik-töise õhkkonna. Värsket õhku, ruumi ja istekohti jätkub kõigile. Valikust võiks soovitada eelkõige kiirtoite: silme all valmivad vokiroad ja pastad ning supid on hästi maitsestatud ja piisavalt suured, lisaks on võimalik valida lisandeid. Samas tuleks vältida grill-letti. Mitme külastuse juures veendusin, et lihad on olenemata tüübist nii seest kui väljast kuivanud. Grill-letist sain ka seismisest närtsinud salati.
Boulangerie’st võiks soovitada värskeid croissante ehk sarvesaiu. Sarvesaia väline lihtsus on petlik, see pagaritoode on eriti tundlik korraliku tooraine ja valmistusviisi suhtes. Mercados paistab, et võiga pole koonerdatud. Boulangerie letis olevad koogid on paras vene rulett: mitmed neist on vaatamata ahvatlevale välimusele maitselt pigem ilmetud.
Menüü vahetub Mercados pidevalt, mida kindlasti kiidavad need, kellele töökohaga seoses kujuneb Mercado põhiliseks lõunasöögi kohaks. Mõned näited hinnatasemest: päevasupp 40 krooni, salat 25-60 krooni, lambavarras 50 krooni, kanavarras 30 krooni, lõhevarras 40 krooni, tordilõik 50 krooni, cappuccino 30 krooni.
Aukartusest Imre panuse eest meie teenindus- ja söögikultuuri tekib kiusatus kaasa minna uhke turunduskampaaniaga ja jätta restorani-kohvikuketi laienemisega kaasnenud kvaliteedikõikumised mainimata. Imre alati rõõmsameelne, päikeseline isiksus varjutab puudujäägid ja ikka lahkud positiivse emotsiooniga? Võtan end siinkohal kokku, sest ohumärke oli õhus juba Vertigo avamise järel. Värvika näitena seisab silme ees laimi-juustukook, mida Vertigo esimesel aastal Brasserie’s kangekaelse järjekindlusega tellisin: kord vajus see kokku, pälvides teenindaja vabanduse, et sai veidi löss; siis jälle oli liigsest želatiinist kõvastunud või üllatas põhjaga, mis moodustas pea kolmandiku koogist. Sama on Mercados: kõrvuti õnnestumistega on silmnähtavaid kvaliteediprobleeme ja kokkuvõttes saab maitseelamust nimetada vaid keskpäraseks.
Kunagi oli Imrel Olümpia hotellis oma pisike gurmeerestoran L’Artiste. Mis seal salata, pean seda 2003. aastal Imre lahkumise järel suletud kohta jätkuvalt läbi aegade üheks parimaks ja stabiilseima kvaliteediga restoraniks Eestis. Kirsi tordile lisas Imre teenindus. Näiteks tormas ta lauda ja teatas: „Oi, see austrileem on suurepärane, ärge seda järele jätke. Seda saab tsip-tsip-tsip saiale tilgutada. Super!” Omal ajal oli L’Artiste’il hüüdlause „Kunst kuulub rahvale”. See kõlas irooniliselt eksklusiivse gurmeerestorani kohta, kuid sobib kindlasti iseloomustama tekkivat kokandusimpeeriumi. Väikeste kildudena jagatakse anne demokraatlikult rahvale laiali ja me saame kõik sellest osa, sõltumata meie varanduslikust seisust või varasemast restoranikogemusest.
Üks asi, mis mind Imre juures on alati hämmastanud: tundub, et ta ona alati oma restoranis kohal. Kui käid Bestselleris, on ta seal; kui Vertigos, siis naeratab Imre Vertigo saalist ja ka Mercado polnud erand: taas oli Imre kohal, nähtaval ja rahva seas jagades oma päikeselist naeratust kõigile külalistele. Tuju läheb taas helgeks ja pahandamine muutub nii raskeks. Väljaspool kahtlust on Imre pidev edasiminek, soov pakkuda midagi uut ja üllatavat, harida meid uute trendide osas. Ei saa alahinnata Imre mõju noorte eestlaste toitumisharjumustele, tema stiili võiks iseloomustada riietumisstiili järgi kui smart casual. Mercadoski jätkub äratuntav Imre stiil: kvaliteetne naturaalsiider, gaseeritud õunamahl, mida pakutakse kõrrega pudelist, särasilmsed vaba olemisega teenindajad ja kui oskad otsida, siis ka mõned kiiksuga tooted. Näiteks oli parasjagu supi kõrvale pakkuda apteegitilliga maitsestatud maisisaia.
Kunagi müüb Imre oma suuräri kasudega maha ja kolib Itaaliasse pensionipõlve veetma. Seal avab ta looduskaunis ja ehk isegi merevaatega kohas väikese restorani, kus tunned end kui omas kodus. Lõunamaa muretu taeva all saavad taas kokku ühe väga hea ja loomingulise koka isiklik sarm ja kompromissitu kvaliteet.
Foorum